Tartu Maarjaväljal katsetatakse uusi viise linnahaljastuse elurikkuse edendamiseks

Tartu Ülikool ja Tartu linn arendavad Maarjaväljal rohealade elurikkust, katsetades erinevaid hooldusvõtteid alates karjatamisest kuni harvema niitmiseni. Linnaökoloogide hinnangul ei ole hirm puukide ees piisav põhjus keelduda looduslähedasemast linnaplaneerimisest.

Tartu Ülikooli ja Tartu linna koostöös on Maarjaväljal, Physicumi ja Konsumi vahelisel haljasalal, käivitatud projekt linnaruumi elurikkuse suurendamiseks. Ala, mida 1990. aastatel kasutati linlaste aiamaadena, on nüüdseks saanud teadusuuringute katselapiks, kus katsetatakse alternatiive traditsioonilisele, pidevalt niidetud murule.

Puugihirm ei tohiks olla takistus

Maastikuarhitektuuri ja linnaökoloogia nooremteadur Merle Karro-Kalberg rõhutab, et levinud hirm, nagu tähendaks pikem rohi linnaruumis automaatselt puukide vohamist, ei leia teaduslikku kinnitust. «Teaduslikke tõendeid ei ole, mis ütleksid, et kõrgem muru või hein tähendab kohe rohkem puuke,» märkis Karro-Kalberg. Tema sõnul on lahendus lihtne: kui hirm puukide ees on suur, võib käiguradade äärest meetri jagu rohtu lühemaks niita, kuid tervet ala ei ole vaja pidevalt madalana hoida.

Niidetud muru kui roheline kõrb

Linnade haljastus on ajalooliselt kujundatud mõisaparkide eeskujul, kus rõhk on olnud silmailul ja inimeste puhkevõimalustel. Karro-Kalberg tõdeb, et pidevalt niidetud muru nimetatakse ökoloogias sageli roheliseks kõrbeks, kuna see ei paku tolmeldajatele toitu ega võimalda elurikkusel tekkida. Praegune lähenemine Maarjaväljal hõlmab mitmekesisemaid meetodeid: lisaks harvemale niitmisele on rajatud spetsiaalsed elustikutarad ja kasutatud doonorlappe, kus levivad looduslikust keskkonnast kogutud seemned.

Alal on rakendatud ka looduslikku hooldust, kaasates lambaid ja tänavu ka lehmi. Selline lähenemine aitab vältida võsastumist ja hilisemat kuusemetsa teket, mis juhtuksid, kui ala täiesti hooldamata jätta. Teaduri sõnul on niitmine siiski vajalik, kuid seda tuleb teha sihipäraselt, niide tuleks jätta paariks nädalaks maha, et seemned jõuaksid pudeneda, ja seejärel koristada, et vältida liigse kõdukihi tekkimist, mis suruks nõrgemad taimeliigid alla.