Tartu gümnaasiumide tehisaru rakendus «ITI» on jäänud oodatud tulemustest kaugele

Riiklik tehisintellekti õpirakendus ITI on jõudnud Tartus väheste õpilasteni, kuna selle juurutamine on jäänud õpetajate õlule. Ekspertide ja koolijuhtide sõnul vajab koolisüsteem tehnoloogia mõtestamiseks ja õppetöösse lõimimiseks rohkem aega ning vähem tormakust.

Tartu gümnaasiumides on riikliku tehisintellekti programmi «TI-Hüpe» praktiline rakendumine osutunud oodatust keerulisemaks, jättes tehnoloogia kasutamise suuresti õpetajate endi initsiatiivi ja ajaplaneerimise hooleks. Ehkki 2025. aasta veebruaris lubas Haridus- ja teadusministeerium tagada juurdepääsu ITI-nimelisele õpirakendusele 20 000 õpilasele ja ligi 4700 õpetajale, jõudis lahendus koolidesse plaanitust hiljem.

2026. aasta maikuu seisuga olid programmi konto aktiveerinud 12 348 gümnasisti. Siiski on kasutajate aktiivsus jäänud tagasihoidlikuks: vaid 2470 noort ehk umbes viiendik konto omanikest on rakendust iganädalaselt kasutanud.

Õpetajad on peamine sihtrühm

«TI-Hüppe» teadusmeeskonna juht Jaan Aru tunnistab, et projekti algusaastatel keskenduti liigselt õpilastele, alahinnates õpetajate rolli. Praeguses etapis on selgunud, et just õpetajad on need, kes tehnoloogiat aktiivsemalt kasutavad, peamiselt küll tundide planeerimiseks ja dokumentatsiooni koostamiseks, mitte otseselt õpilaste õppetöös.

Miina Härma gümnaasiumi haridustehnoloog Kertu Sorge kinnitab, et tehisaru laiem levik õppetöösse on takerdunud õppekavade mahukuse ja õpetajate ajapuuduse taha. Koolidele on jäetud vastutus lahendused ise leida, kuid süsteemne lähenemine nõuab ressursse, mida paljudes asutustes napib.

Koolid eelistavad aeglast lähenemist

TERA gümnaasiumi õppejuht Andre Pettai rõhutab, et tehnoloogia kiire ja läbimõtlematu kasutuselevõtt võib osutuda õpilastele pigem kahjulikuks kui kasulikuks. Nende koolis on valitud strateegia, kus kümnendas klassis keskendutakse tehisaru teoreetilistele alustele ning alles järgnevatel aastatel liigutakse praktiliste ülesannete juurde.

Programmi tegevjuht Ivo Visak nõustub, et pilootaasta ei kulgenud ootuspäraselt. Visaku sõnul on suurimaks kitsaskohaks olnud vähene motiveeritus ja asjaolu, et rakendus on olnud atraktiivne peamiselt akadeemiliselt tugevamatele õpilastele. Ta leiab, et riik peaks haridusreformide hulka vähendama ja andma õpetajatele aega, et nad saaksid uusi lahendusi ühiselt omandada.