Tarmo Miilits: vabadus on Tallinna ja kogu Eesti vastutus, mida peame märkama

Riigiametnik ja endine kadett Tarmo Miilits meenutab 1991. aasta augustiputši sündmusi Tallinnas ning rõhutab, et vabaduse hoidmine on kestev ja põnev pingutus, mitte iseenesestmõistetav olek. Ta kutsub üles väärtustama Eesti turvalisuse tagajaid ning hoidma ühiskondlikku sidusust.

Tarmo Miilits meenutab tänavuse 20. augusti eel Tallinnas Toompea lossi valget saali, kus ta 21-aastase kadetina augustiputši ajal paar ööd põrandal magas. Toona valitses infopuudus ja teadmatus, kuid Eesti meeste motivatsioon oli kõrge, olles valmis parlamendihoonet ja valitsuse tegevust toetama. Need sündmused 33 aastat tagasi panid aluse riigile, mille turvalisuse tagamine on muutunud pidevaks ja süsteemseks tööks.

Riigi turvalisus ja uued põlvkonnad

Praegu töötab siseministeeriumi valitsemisalas üle 8000 inimese. See on märkimisväärne jõud, mille hulgas on 2482 inimest vanuses 35 ja nooremad. Need on inimesed, kelle teadlik elu on möödunud ainult taastatud iseseisvuse ajal. Miilits rõhutab, et tegemist on privileegiga elada riigis, mis on suutnud end siduda tihedate liitlassuhetega ja arendada välja professionaalse päästeteenistuse, kaitsepolitsei ning Sisekaitseakadeemia.

Eesti turvalisuse ja julgeoleku viimane rindejoon on sisekaitse, enne kui kaitsevägi peab sekkuma. Toomas Hendrik Ilves hoiatas juba 2014. aastal peetud iseseisvuspäeva kõnes, et vabadus võib muutuda igavaks, kui sellega liialt harjuda. Miilits lükkab aga selle väite ümber, kinnitades, et vabaduse kaitsmine on põnev ja vastutusrikas pingutus. Riigi vastaste kavatsused on teada, kuid seni on nad ebaõnnestunud, sest Eesti kaitsevõime ja koostöö partneritega on osutunud tugevamaks.

Ajaloo mäletamine ja tulevik

Iseseisvuse taastamise 33. aastapäeva eel meenutatakse eriliselt neid, kes seisid kriitilistel hetkedel eesliinil, alates piirivalvuritest majanduspiiril kuni Tallinna Teletorni kaitsjateni. Just teletorni ülemistel korrustel Pihkva dessantväelaste sissetungi peatanud Peeter Milli, Jaanus Kokk, Uno Kaseväli ja Jüri Joost on näited otsustavusest, mis vabadust hoidis. Leo Kunnase romaanis "Sõdurjumala teener" toodud mõttekäik, et kõige suuremad võidud saadakse ilma sõjata ja need ei paista seetõttu silma, resoneerub ka tänapäeva Eesti turvalisusega.

Vabadus ei ole staatiline seisund, vaid nõuab pidevat tähelepanu ja oskust vabaduse kella kuulda. Ühiskonnana vajame enam viisakust eriarvamuste korral, oskust andeks paluda ning vähem soovi lahterdada inimesi õigeteks ja valedeks. Eesti on tuulepealne maa, kus elamine nõuab ettevaatusabinõusid ja teadlikkust oma asukohast, kuid see on väärtus, mille hoidmine on iga põlvkonna ülesanne.