Tänapäeva ühiskond vajab patukahetsuse rituaale

Jaanus Aurelius Kangur kirjutab, et avaliku elu tegelaste skandaalidele järgnev "karistus" on muutunud tähtajatuks, kuna meil puuduvad selged rituaalid andestuse ja naasmise jaoks. Ta pakub välja, et ühiskond vajab konkreetset meeleparanduslikku tegevust, mis eristaks siirast vastutuse võtmist pelgast vabandamisest.

Kaasaegne ühiskond on osav avalikest hukkamõistudest, kuid kohmakas andestamisest. Kui keegi avaliku elu tegelane eksib, olgu näiteks Aivar Mäe või Juko Mart Kõlar, vallandub sageli kiire ja valjuhäälne kriitika. Kuid sellest protsessist puudub konkreetne lõpp-punkt: hetk, mil vastutus on kantud, kahetsus väljendatud ja inimene võib ühiskonda naasta.

Ajaloolane Aldur Vunk on oma teoses "Jeesus läks maal kõndimaie: ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal" kirjeldanud 15. sajandil levinud tava, kus patustaja saadeti meeleparanduslikule palverännakule. See ei olnud lihtsalt karistus, vaid sotsiaalse rehabiliteerimise vahend. Pühapaiga külastamine ja tagasipöördumine toimis justkui taaskäivitusnupuna: karistus oli kantud ning maine taastatud.

Tänapäeval meil sellist rituaali pole. Antropoloog Roy Rappaporti järgi toimib rituaal omamoodi tõlkemasinana, mis muudab subjektiivse tunde, nagu kahetsus, selgeks sotsiaalseks seisundiks. Praegune olukord, kus süüdlane jääb tähtajatult pagendusse, meenutab pigem keskaegset laadaplatsi, kus karjutakse vastase peale, kuni hääl kähe.

Filosoof Christopher Bennett on pakkunud, et karistus võiks toimida kui vabanduse rituaal, kuid vaid juhul, kui see sisaldab vabatahtlikku heastamist. See tähendab, et eksinu peab tegema midagi, mida temalt otseselt ei nõuta, metafoorselt öeldes, lisaks varastatu tagastamisele niitma ohvri muru. Just see "lisaks" eristabki siirust tühjast sõnakõlksust. Me vajame pretsedente, mis aitaksid ühiskonnal öelda, et inimene on oma karistuse kandnud.