Tallinnas uuriti lambavilla kui unustatud loodusvara võimalusi

Eesti Kunstiakadeemia teaduri värske uurimustöö näitab, et lambavilla saab kasutada kõrgtehnoloogilise ja jätkusuutliku materjalina, vähendades vajadust naftapõhiste toodete järele. Eksperimendid kinnitavad, et disaini ja teaduse koostöös on võimalik taasluua toimivad tarneahelad jäätmena käsitatava villa väärindamiseks.

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) doktoritöö raames analüüsis teadur Katrin Kabun lambavilla kasutusvõimalusi, mis on tänapäeva tööstuses muutunud peamiselt lihatootmise kõrvalsaaduseks. Euroopas tekib aastas ligi 200 000 tonni villajäätmeid, mida sageli põletatakse või maetakse maha, kuigi tegemist on unikaalse bioressursiga. Ülemaailmne maht küündib ligi miljoni tonnini.

Villa traditsiooniline kasutus on viimaste kümnenditega oluliselt vähenenud seoses sünteetiliste materjalide pealetungiga. Kui varasematel sajanditel oli see strateegiliselt oluline tooraine, siis nüüd käsitletakse villa kolmanda kategooria loomse jäätmena. Lambakasvatajad on sunnitud villa igal aastal eemaldama looma heaolu tagamiseks, kuid puudub motiveeriv nõudlus selle majanduslikuks väärindamiseks.

Tehnoloogiline potentsiaal

Uuringus rõhutati, et villa keerukas kiustruktuur võimaldab seda käsitleda kõrgtehnoloogilise materjalina. Villakiud suudab reguleerida ruumi niiskust, siduda õhusaastet ja tõrjuda vedelikke, säilitades samas kuiva pinna. Laboratoorsed katsed näitasid, et vill võib olla ümbritsevast keskkonnast kuni kaks kraadi soojem, mis muudab selle perspektiivseks tooraineks näiteks ehitus-, tervishoiu- ja pakenditööstuses.

Tööstuslikud näited

Praktilise väljundina tõi uurimistöö esile Eesti ettevõtte Woola OÜ tegevuse, mis toodab villast jätkusuutlikke pakendeid. Firma on suutnud väärindada ligi 200 tonni kohalikku villa, mida muidu oleks loetud kasutuskõlbmatuks jäätmeks. See edulugu demonstreerib, kuidas disainmõtlemise ja tehnoloogiliste uuenduste ühendamine aitab taastada katkenud tarneahelad.

Materjali tulevane käekäik sõltub tööstuslike protsesside kaasajastamisest ja nõudluse taastamisest. Uurimuse autori hinnangul on võtmetähtsusega disainerite ja teadlaste süsteemne koostöö, et pakkuda jätkusuutlikke alternatiive naftakeemial põhinevatele toodetele. Fookus on nüüd suunatud tarneahelate uuesti ülesehitamisele, et vill jõuaks jäätmekäitlusest tagasi väärtusahelasse.