Tallinnas tegutsev Martin Veinmann avaldas kõnekunsti raamatu "Ära esine, räägi minuga"

Näitleja ja kõnetreener Martin Veinmann andis välja raamatu, milles võtab kokku oma aastakümnete pikkuse koolitaja- ja õppejõutöö. Teose keskne sõnum on, et avaliku esinemise ja tavalise vestluse vahel ei ole põhimõttelist erinevust, mõlemal juhul on kõige olulisemaks mõõdupuuks esituse usutavus.

Näitleja ja lavakõne õppejõud Martin Veinmann on koondanud oma aastakümnete pikkuse kogemuse kõne- ja suhtlemiskoolitajana uude raamatusse "Ära esine, räägi minuga". Teos lähtub autori sõnul 600-700 koolitusest, mida ta on aastate jooksul läbi viinud ning kus kõnelemise põhimõtted on aja jooksul selgemalt välja kujunenud.

Veinmanni hinnangul on paljude inimeste suurim viga uskuda, et avalik esinemine on tavalisest kõnest täiesti eraldiseisev ja keeruline kunstivorm. Tegelikkuses on esinemine vaid kõnelemise eriolukord, mis peab järgima samu psühholoogilisi seaduspärasusi nagu igapäevane suhtlus. Ta rõhutas, et kuigi suulises kõnes on reegleid vähem, ei tähenda see tagajärgede puudumist.

Usutavus on tõe alus

Koolitaja sõnul on tema õpetusmeetodite aluseks kaks postulaati, mis pärinevad lavakunstikooli õpingutelt Voldemar Panso käest: kuulaja kas kuuleb või ei kuule, ja kuulaja kas usub või ei usu. Veinmanni hinnangul ei piisa vaid sellest, et räägitav jutt on faktiliselt tõene. «Tõe viimane väärtusaste on usutavus,» märkis Veinmann.

Ta lisas, et näiteks teatrisse Hamleti vaatama minnes ei ole esmane eesmärk kuulata geniaalset ideed, vaid kogeda usutavat esitust. Sama põhimõte kehtib tema sõnul ka äris ja juhtimises: kuulaja peab saama kõnelejat usaldada, vastasel juhul kaotab edastatav info oma väärtuse.

Kujutlusvõime roll raadios

Veinmann, kes on aastakümneid töötanud ka raadiokeskkonnas, juhtis tähelepanu, et mikrofoniga kõnelejal on lisakohustus panna kuulaja kaasa mõtlema ja nägema. See saavutatakse intonatsiooni ja lausestuse abil, mis tekitavad kuulajas kujutluspilte. Ilma nende piltideta jääb kõne ebaselgeks ning kuulaja ei pruugi mõista, kas tegemist on tähtsa informatsiooniga või mitte.