Tallinnas põrkuvad arusaamad Pärnu maantee tulevikust: kas magistraal või kohtumispaik

Tallinna linnavalitsuse ja Eesti Arhitektide Liidu esindajad on sattunud vaidlusse Pärnu maantee ümberehitusplaanide üle. Eestkõnelejate terav erimeelsus puudutab tänava funktsiooni, kas eelistada autoliikluse sujuvust või linnaruumi ligipääsetavust ja inimkesksust.

Augusti alguses toimunud kohtumine Tallinna abilinnapeade ja Eesti Arhitektide Liidu vahel lõppes erimeelsustega Pärnu maantee tuleviku osas. Arutelud keskendusid küsimusele, kas pealinna peatänavaid peaks arendama eesmärgiga tagada autoliikluse maksimaalne läbilaskvus või luua ruumi, mis toetab jalakäijaid ja linnaelu.

Eesti Arhitektide Liidu esindajad tõid esile kaks konkreetset punkti, kus nende ja linnavalitsuse visioonid lahknevad. Esiteks trammipeatuste vahemaa: arhitektid näevad Euroopa linnade eeskujul vajadust 200-400-meetriste vahede järele, et tagada ligipääsetavus kõigile ühiskonnagruppidele, sealhulgas eakatele ja liikumisraskustega inimestele. Linnavalitsuse plaanid eelistavad aga kohati üle 600-meetriseid vahemaid, mis kiirendaks trammiliiklust, kuid raskendaks ligipääsu.

Teine vaidlusküsimus puudutab sõiduradade arvu. Arhitektid on pakkunud välja 2+1 lahendust, mis vabastaks ruumi pinkidele, puudele ja peatumiskohtadele teenustele nagu taksod või kullerid. Linn on selle idee tagasi lükanud, viidates vajadusele säilitada 2+2 sõidurajad, et tagada katkematu liiklusvoog ja võimalus ümbersõitudeks võimalike avariide korral.

Linna strateegilised eesmärgid on kinnitatud 2021. aasta detsembris sõlmitud koalitsioonilepingus, mis rõhutab vajadust suurendada teede ehituse mahtu, säilitada roheline laine ning panustada taristuprojektidesse nagu Pirita ja Pallasti sillad ning Vesse ja Pärnu maantee viaduktid. Selles dokumendis kasutatud sõnavara, sujuvus, läbilaskvus, voog, näitab selgelt linna prioriteeti arendada tänavavõrku kui transpordikoridore.