Tallinnas õpetav Indrek Riigor: ajaloolised linateosed takerduvad sageli stereotüüpidesse

Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajalooõpetaja Indrek Riigor analüüsib, miks ajaloolistel filmidel on keeruline vältida stereotüüpe. Ta toob näiteks Wolfgang Peterseni «Trooja», kus müüdikeskne kangelaslugude jutustamine asendub hoopis süütunde ja valearvestuste analüüsiga.

Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajalooõpetaja Indrek Riigor tunnistab, et ajaloolase taustaga vaatajana on tal ajalooliste filmide nautimine keeruline ettevõtmine. Sageli valivad režissöörid ajaloolise täpsuse asemel mugavuslahendused ning kasutavad publikule tuttavaid, kuid tihti ekslikke stampettekujutusi erinevate ajastute kohta.

«Ajaloolase ja ajalooõpetajana on mul tegelikult raske ajalooalaseid filme vaadata, sest enamasti on mindud lihtsama vastupanu teed ja on mingid stampettekujutused mingist konkreetsest ajastust ja minu jaoks rikub see filmi ära,» nentis Riigor raadiointervjuus.

Riigori sõnul ei ole müüdid siiski kunagi puhtalt fiktsioon, vaid põhinevad alati mingil ajaloolisel tuumal. Seda kinnitab tema hinnangul ka Trooja arheoloogilise leiukoha avastamine, mis andis Homerose eepostele reaalse ajaloolise konteksti. Odüsseus ise on tuntud Ithaka valitsejana, kelle Trooja sõjale järgnenud eksirännakud on muutunud üldtuntud metafooriks.

Hinnates Christopher Nolani lavastatud linateost «Odüsseia», tõi Riigor välja, et visuaalsed valikud olid alguses küsitavad. Näiteks hiiglaste kujutamine tulnukate sarnaste olenditena, kes kannavad keskaegseid raudrüüsid, tundus talle ajaloolises kontekstis ebaloogiline liialdus. Samas möönis ta, et film on tõlgendus, ning selles rollis oli see üllatavalt huvitav.

Erinevalt algsest müüdist, mis keskendub peategelase kangelaslikkusele ja koduigatsusele, süveneb Nolani film Riigori hinnangul hoopis süütunde teemadesse. Filmi teises pooles muutus vaatepilt mõtlemapanevaks, keskendudes küsimusele, kuidas üksainus valeotsus võib kõik hävitada.