Tallinnas asuva Aleksander Nevski katedraali ajalugu peegeldab ühiskonna keerulisi valikuid

Tallinna Aleksander Nevski katedraal on oma 125-aastase ajaloo jooksul korduvalt seisnud lammutamisohu ees, olles olnud poliitiliste vaidluste keskpunktis juba 1928. aastal. Ajalooline kogemus näitab, et pühakodade saatus on sõltunud ühiskonna võimest kaitsta kultuuripärandit üle konfessioonide ja rahvuslike piiride.

Tallinnas Toompeal asuv Aleksander Nevski katedraal tähistab 125. tegevusaastat, olles üle elanud riigikorra vahetused, sõjad ja korduva poliitilise surve. Praegused diskussioonid kiriku ümber ei ole esmakordsed, vaid järgivad sarnaseid mustreid, mida on nähtud Eesti ajaloos juba ligi sajand tagasi.

1928. aastal arutas riigikogu eelnõu, mis nägi ette katedraali lammutamist. Argumendid toona olid tooni poolest sarnased tänapäevastega: pühakoda nimetati repressiivpoliitika sümboliks ja väideti, et see ei sobi Eesti pealinna arhitektuurse stiiliga. Tookordne vastasseis oli aga laiapõhjaline.

Kiriku säilimise eest seisid ühiselt nii vene kui ka eesti õigeusu kogudused. Toetust avaldasid isegi luterliku kiriku esindajad, sealhulgas tollane Tartu ülikooli teoloogiateaduskonna dekaan Hugo Bernhard Rahamägi ja õpetaja Artur Sommer. Rahvusvaheline surve oli samuti tuntav: USA diplomaat John Gade hoiatas toonast Eesti valitsust, et katedraali lammutamine kahjustaks riigi rahvusvahelist mainet. Eelnõu lammutamise kohta jäi lõpuks menetlusest välja.

Sarnane surve tabas ka luterlikku Jaani kirikut Vabaduse väljakul. 1934. aastal arutati tõsiselt selle kiriku lammutamist, et muuta väljaku üldilmet ja rajada sinna Vabadussõja monument. See paralleel näitab, et ajaloolised ohud kultuuripärandile pole olnud seotud ühe konkreetse usundi või rahvusega, vaid küsimus on olnud kultuurimälestiste säilitamises laiemalt.

1930. aastate lõpus päästeti katedraal uuesti, kui sinna viidi üle metropoliidi katedraal ja eesti kogudus, mida juhtis Nikolai Päts. Need ajaloolised näited kinnitavad, et ühiskond on suutnud minevikus langetada pragmaatilisi ja kultuurilooliselt väärtustavaid otsuseid, säilitades nii õigeusu kui ka luterlikke objekte keerulistel aegadel.