Tallinnas arutleti spordimeedia üle: mis dikteerib uudiste valikut?

Vikerraadio saates «Spordipühapäev» analüüsis Postimehe sporditoimetuse juht Ott Järvela, kuidas tänapäeva meediaväljaanded langetavad otsuseid spordiuudiste kajastamisel. Arutelu keskmes olid lugejate huvi mõõdikud ja sportlaste vajadus enda kui brändi turundamisel.

Vikerraadio saates «Spordipühapäev», mis salvestati Tallinnas, analüüsis Postimehe sporditoimetuse juht Ott Järvela, millised kriteeriumid määravad tänapäeva spordimeedia valikud. Erinevalt varasematest kümnenditest, mil toimetused tuginesid suuresti toimetajate kõhutundele või tiraažinumbritele, on praegune ajakirjandus muutunud märgatavalt andmepõhiseks.

Statistika kui peamine suunaja

Järvela sõnul on digitaalses meedias lugejate huvist tulenevad mõõdikud muutunud vältimatuks osaks igapäevatööst. Kui toimetus näeb, et teatud teemad ei kogu piisavalt klikke, muutub nende kajastamine järgmisel korral ebatõenäoliseks. See on tekitanud olukorra, kus populaarsemad alad, jalgpall, korvpall, autoralli, talisport ja kergejõustik, domineerivad infoväljas, kuna nende vastu on püsiv huvi.

Ülejäänud spordialadega on aga olukord keerulisem. «See on võtmekoht: kuidas teha Eesti sport niivõrd huvitavaks, et see lugejale korda läheks?» märkis Järvela. Ta tõi välja, et 1990-ndatel oli ühine spordiväli palju laiem. Inimestel oli lihtsam kursis olla erinevate aladega, kuna infoallikaid oli vähem. Tänapäeval, kus iga tarbija valib täpselt endale huvi pakkuva nišisisu, on globaalsete spordialade ring, millest iga spordisõber midagi teab, ahenenud jalgpallile, tennisele ja vormel-1 sarjale.

Nišialade väljakutsed

Nišialade puhul sõltub meediakajastus tihti konkreetsetest tipptegijatest. Järvela tõi näiteks kettagolfi, mille meediahuvi oli märgatavalt suurem ajal, mil Kristin Tattar oli tipus. Praegu on ala populaarsus ajakirjanduses langenud murdosani tollasest tasemest, sest puudub samaväärne esiletõusnud kangelane.

Samasugust dünaamikat on märgata judos. Pärast Eesti judokaid, kes võitsid olümpiamedaleid, jäi ala mõneks ajaks tagaplaanile. Nüüd, kui esile on kerkinud andekas raskekaallane nagu Emma-Melis Aktas, keda peetakse Los Angelese olümpiamängude medalikandidaadiks, on ajakirjandus taas hakanud ala rohkem kajastama, ehkki see nõuab toimetustelt vaevalist tööd.

Sportlase kui brändi roll

Järvela rõhutas, et tänapäeva sportlase amet ei piirdu enam vaid treeningute ja võistlemisega. Vabas ühiskonnas peavad sportlased ise panustama oma persoonibrändi arendamisse. Hea näitena tõi ta murdmaasuusataja Martin Himma, kelle tegemised leiavad tänu tema aktiivsele suhtlusele ja persoonile laiemat kõlapinda kui sarnaste tulemustega sportlaste puhul.

Lisaks sportlastele on siinkohal oluline roll alaliitudel. Need organisatsioonid peaksid panustama korrektsetesse pressiteadetesse ja kvaliteetsesse visuaalsesse materjali. Kui info liigub operatiivselt ja on ajakirjanduse jaoks mugavalt kasutatav, kasvab ka tõenäosus, et vähem populaarsed alad leiavad tee lugejate uudisvoogu.