Tallinna Ülikooli uuring: eakad ei oska veebist leitud terviseinfot hinnata

Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöö paljastas suured lõhed üle 50-aastaste eestlaste digioskustes terviseinfo otsimisel ja kasutamisel. Peaaegu pooled küsitletutest toetuvad Google'i esimesele tulemusele, ning 68 protsendil on raske hinnata leitud teabe usaldusväärsust. Uuringu autor Marianne Paimre rõhutab, et Eestis on tõsisemaks probleemiks mitte internetiühenduse puudumine, vaid just oskus digitaalsest infost reaalset kasu saada.

Tallinna Ülikoolis kaitstud värske doktoritöö toob selgelt välja, et üle 50-aastaste eestlaste seas on digitaalne terviseinfo kaugel kõigile võrdselt kättesaadavast hüvest. Uuringu autor Marianne Paimre intervjueeris vanemaealisi ning korraldas ligi 500 üle 50-aastast inimest hõlmanud küsitluse, mis paljastas märkimisväärseid erinevusi inimeste digioskustes.

Suur osa ei otsi terviseinfot veebist

Marianne Paimre tõdeb, et pilt vanemaealiste terviseinfokäitumisest veebis on kirju. Küsitletutest 12 protsenti ütles, et pole kunagi terviseinfot internetist otsinud, ning 16 protsenti pole üldse kunagi arvutit kasutanud. Suurem osa otsib infot vahetevahel ja juhuslikult, ning tüüpiliselt alles siis, kui endal või lähedasel tekib konkreetne tervisemure.

«Kuna e-teenused on kolinud internetti ja veeb pakub ohtralt terviseinfot, on see tänapäeval üks peamisi keskkondi, kust inimesed endale infot ammutavad,» ütleb Paimre. Samas osutab ta, et statistika järgi hakkab interneti kasutamine Eestis vähenema juba alates 50. eluaastast ning osa pensioniealisi ei kasuta seda üldse.

Uuringust selgus, et terviseinfo otsimise aktiivsust mõjutab vanusest rohkem hoopis haridustase. Kõrgharidusega inimesed otsisid veebist terviseinfot märkimisväärselt sagedamini kui madalama haridusega vastanud.

Leitud infot ei osata hinnata

Paimre jaoks oli üllatav avastus, et kuigi infot otsitakse päris palju, ei suudeta seda kriitiliselt hinnata. Peaaegu pooled ehk 47 protsenti vastanutest toetuvad peamiselt Google'i esimesele otsingutulemusele. Veelgi murettekitavam on, et 68 protsendil on enda sõnul raske hinnata, kas leitud info on nende tervisemure jaoks asjakohane ja usaldusväärne.

«Terviseinfo leidmise, hindamise ja kasutamise võimekus on ühiskonnas ebaühtlaselt jaotunud. Seetõttu on digitaalne tervis ka sotsiaalse ebavõrdsuse küsimus,» rõhutab Paimre.

Hoolimata internetist otsimisest pidas enamik küsitletutest kõige usaldusväärsemaks terviseinfo allikaks siiski arsti või mõnda muud tervishoiutöötajat. «Meediast läbi käiv kartus, et Google või tehisaru on uus arst, mis tõrjub meditsiinitöötajad välja, minu uuringust esile ei tulnud,» märgib Paimre.

Mehed huvituvad rohkem digitervisest

Huvitav sooline erinevus ilmnes terviseäppide ja digiteenuste kasutuses: meeste huvi oli märksa suurem kui naistel. «Kipume mõtlema, et mehed oma tervise eest ei hoolitse ja on ignorantsed. Ometi näitas minu uuring, et kui terviseinfo tuleb internetikeskkonnast või digitehnoloogiast, on meeste huvi suur,» sõnab Paimre. Tema arvates võiks just digimaailm olla koht, kust terviseteemadel meesteni jõuda.

Samuti selgus uuringust seos terviseinfo otsimise ja vaktsineerimisvalmisoleku vahel. Need, kes kasutasid kvaliteetsemaid allikaid nagu ajakirjandust ja terviseportaale, olid märksa valmimad vaktsineerima laskma. Paimre teeb küsitluse ajastuse tõttu selle seose kohta ettevaatliku järelduse: «Võib-olla tuleb selline seos esile just kiireloomuliste või tähtsate päevakajaliste teemade puhul, nagu oli koroonapandeemia.»

Lahendus: püsiv tugi eakatele

Paimre hinnangul pole Eestis peamine probleem esimese tasandi digilõhe, see, kas inimesel on internetiühendus olemas. Tõsisem kitsaskoht on oskus infot leida, selle kvaliteeti hinnata ning teadmist oma tervise parandamiseks rakendada. «Kolmas tasand tähendab oskust sellest kõigest reaalset kasu saada,» selgitab ta.

Lahendusena soovitab Paimre läheneda eakatele diferentseeritult, sest vanemaealiste oskused erinevad suuresti. Arvuti kasutamise kogemuseta inimesed rõhutasid, et ühekordne koolitus neid ei aitaks, nad vajavad järjepidevat tuge. Praegu täidavad seda rolli sageli raamatukogud, kuid Paimre näeks, et digipädevuse arendamine võiks leida koha ka linnaosade sotsiaal- ja päevakeskustes ning huviringides. «Vaja oleks midagi püsivamat, kuhu erineva tasemega eakad saaksid oma murega pöörduda,» soovitab ta.

Paimre kaitses doktoritöö «Patterns of Online Health Information-Seeking Behaviour and Related Factors Among Estonian Older Adults» Tallinna Ülikoolis 10. juunil 2026. Tööd juhendas professor Sirje Virkus ning oponeerisid Islandi Ülikooli emeriitprofessor Ágústa Pálsdóttir ja City University of New Yorki dotsent Nafiz Zaman Shuva.