Tallinna Ülikooli doktoritöö: Balti filmid ja ajaloolised pimealad

Tallinna Ülikoolis kaitses Hanna Maria Aunin doktoritöö, milles uurib, kuidas Nõukogude-järgsed Balti filmid kujutavad II maailmasõja ja Nõukogude perioodi keerulist ajalugu. Töö toob esile, et Eesti filmitegijad pole siiani loonud ühtegi täispikka mängufilmi holokaustist või kohalike elanike koostööst natsivõimudega, samas kui Lätis ja Leedus on need teemad juba ekraanile jõudnud. Aunini sõnul on ebamugavate ajalooliste seikade avamine demokraatliku mälukultuuri jaoks hädavajalik.

Tallinna Ülikoolis kaitses filmiteadlane Hanna Maria Aunin 11. juunil doktoritöö, mis uurib, kuidas Nõukogude-järgsed Balti filmid käsitlevad II maailmasõja ja Nõukogude perioodi pärandit. Töö avab olulisi erinevusi Eesti, Läti ja Leedu kinematograafias ning tõstatab küsimuse, miks on teatud ajaloolised teemad mõnes riigis filmitegijateni jõudnud, mõnes aga mitte.

Ohvrikogemus kui rahvusliku identiteedi alus

Pärast iseseisvuse taastamist kujunes kõigis kolmes Balti riigis uue rahvusliku identiteedi oluliseks aluseks ohvrikogemus, massiküüditamised ja Nõukogude repressioonide all kannatanute lood. Filmil on selles protsessis eriline roll: see annab ajaloole näod, hääled ja meeleolu. «Ühelt poolt peegeldavad ja konsolideerivad need filmid erinevaid mälunarratiive, teiselt poolt aga aitavad neid kujundada,» selgitas Aunin.

Nii Eesti «Risttuules» kui ka Läti «Melanija kroonikad» jutustavad Siberisse saadetud naisest, kes kirjutab vangilaagrisse viidud abikaasale kirju. Mustvalge esteetika ja süütu ohvri vaatenurk loovad tugeva emotsionaalse sideme, kuid samal ajal hoiavad vaataja ja kannatuse vahel vajaliku distantsi. «See ongi empaatilise positsiooni alus: sa üritad ennast panna kannataja kingadesse, aga samal ajal saad aru, et sa ei ole selles positsioonis,» selgitas Aunin.

Laenatud sümbolid ja võistlevad tragöödiad

Empaatia loomiseks kasutatakse mõnikord kujundeid, mis tegelikult pärinevad teisest ajaloolisest kogemusest. Aunin toob näiteks filmi «Risttuules», kus Gulagi laagris on näha suur jalanõude hunnik, vaatepilt, mis on ajalooliselt Nõukogude vangilaagrites ebatõenäoline, kuid seostub ennekõike natsi koonduslaagritega. Selline sümbolite laenamine võib Aunini hinnangul hägustada eri tragöödiate piire ja mõjuda vaatajale võõristavalt.

Veelgi keerulisemaks muutub olukord, kui eri ohvrikogemused hakkavad omavahel võistlema. «Problemaatiline on see, kui võrdluse tagajärjel tekib ohvrikogemuste hierarhia, mis justkui vihjab, kumb ohvrikogemus oli hullem,» nentis Aunin.

Eesti kino pimealad

Kõige selgemini ilmneb Balti riikide filmikultuuride erinevus holokaustiteema käsitlemisel. Leedu kinos jõudsid esimesed kohalike elanike kollaboratsiooni käsitlevad mängufilmid ekraanile juba 21. sajandi alguses. Eestis pole sel teemal täispikki mängufilme siiani valminud.

Aunini hinnangul on selle taga ennekõike ajalooline tegelikkus: Leedus hukkus holokaustis ligikaudu 200 000 juuti, Eestis aga oli enne sõda vaid umbes 4000-liikmeline juudi kogukond, kellest suur osa jõudis põgeneda. Eestisse jäänud tuhatkond juuti küll tapeti, ent teiste Balti riikidega võrreldavat ulatuslikku kogukondlikku vägivalda siin polnud. Aunini sõnul võib just pealtnägemismälestuste vähesus selgitada, miks need lood pole Eesti filmitegijateni jõudnud.

Sõda teravdab ajaloolisi küsimusi

Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse vallandas Balti riikides uue mälu julgeolekustamise laine, ajalugu hakati senisest selgemalt käsitlema ka julgeolekuküsimusena. Samal ajal tõi kriis nähtavale küsimused, mida oli varem lihtsam edasi lükata. Eestis lahvatas terav vaidlus Juhan Smuuli bareljeefi ümber, kui avalikkuse ette jõudis kirjaniku osalus 1949. aasta märtsiküüditamises.

Aunini sõnul näitas see juhtum, et Nõukogude pärandiga pole ühiskonnas kaugeltki lõpparvet tehtud. Mida monoliitsem on ajalugu, seda lihtsam on seda rakendada propaganda teenistusse, seetõttu on ebamugavate seikade avamine demokraatliku mälukultuuri jaoks hädavajalik.

Film ei pea vastuseid andma

Aunini lõppsõnum on siiski optimistlik. Kunstiteos ei pea pakkuma lõplikku tõde ega arutelu lõpetama. «Ma arvan, et film ei peagi pakkuma vastuseid kõikidele küsimustele, vaid võib neid hoopis rohkem tekitada,» nentis Aunin. Filmil on ainulaadne võime tuua ajaloolised vaidlused laiema avalikkuse ette ja jätta vaataja küsimuste keskele.

Doktoritöö «Post-Soviet Baltic Films on World War II and the Soviet Past: Seeking Recognition and Challenging Historical Lacunae» juhendajateks olid Eneken Laanes ja Teet Teinemaa Tallinna Ülikoolist. Oponeerisid Violeta Davoliūtė Vilniuse Ülikoolist ning Veronika Pehe Tšehhi Teaduste Akadeemia Lähiajaloo Instituudist.