Tallinna Aleksander Nevski katedraal on ajalooliselt üle elanud korduvaid lammutuskatseid

Tallinnas asuv Aleksander Nevski katedraal on sattunud ajalooliselt korduvalt lammutamisohu alla, kuid säilinud tänu avalikkuse ja teiste konfessioonide toetusele. Praegused vaidlused kiriku tuleviku üle kordavad sajanditagust mustrit, kus kultuuripärand on olnud poliitiliste pingete keskmes.

Tallinnas Toompeal asuv Aleksander Nevski katedraal on taas kord Eesti ühiskondliku debati keskmes. Kiriku staatuse ja tuleviku üle peetavad vaidlused ning üleskutsed selle sulgemiseks või funktsiooni muutmiseks ei ole siiski uudne nähtus, vaid ajalooliselt korduva stsenaariumi uus vaatus. Üle saja aasta vana pühakoda on varemgi seisnud silmitsi lammutamisohuga, kuid iga kord on selle päästnud erinevate kogukondade ja rahvusvaheliste osapoolte sekkumine.

Ajaloolised ähvardused ja avalik vastuseis

Juba 1928. aastal esitati Riigikogule seaduseelnõu, mille eesmärgiks oli katedraali likvideerimine. Argumentatsioon oli toona sarnane tänasele: kirikut nähti kui „kurva mineviku sümbolit“ ja „rõhumispoliitika kehastust“. Riigikogus toimunud arutelud viitasid toona Varssavi õigeusu katedraali lammutamisele kui eeskujule, mida tuleks järgida.

Sarnane saatus ohustas toona ka teisi pühakodasid, mis ei sobinud ühiskondlikesse visioonidesse. 1934. aastal kerkis päevakorda Vabaduse väljakul asuva Jaani kiriku lammutamine, et teha ruumi Vabadussõja monumendile. Toonane luterlik kogudus astus jõuliselt oma pühakoja kaitseks välja, väites, et tegemist on kultuuriväärtusega, mis peab säilima. Mõlemad juhtumid peegeldasid 1930ndate aastate keerulist ühiskondlikku atmosfääri, kus religioosne ja kultuuriline pärand sattusid poliitiliste ambitsioonide risttulle.

Ühiskondlik ja rahvusvaheline sekkumine

Katedraali päästmisel mängisid 1920ndatel ja 30ndatel olulist rolli nii kohalikud usklikud kui ka teiste konfessioonide esindajad. Üksmeelselt astusid lammutamise vastu välja Eesti õigeusu kogudused, kuid neile lisandusid ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku esindajad, sealhulgas hilisem piiskop Hugo Bernhard Rahamägi. Rahvusvaheline surve oli samuti märkimisväärne tegur: Ameerika Ühendriikide toonane esindaja Balti riikides John A. Gade hoiatas Eesti võime, et katedraali lammutamine võib kaasa tuua riigile tõsise mainekahju.

See lai koalitsioon ja rahvusvaheline tähelepanu viisid lõpuks eelnõude päevakorrast eemaldamiseni. Ajalooline paralleel on siin märkimisväärne: kaitseks tõusid inimesed, sõltumata nende rahvusest või usutunnistusest, nähes kirikus mitte poliitilist sümbolit, vaid ajaloolist kultuuripärandit.

Pühakoda kui elav kogudus

Tänapäeval pole Aleksander Nevski katedraal pelgalt muuseumieksponaat või ajalooline mälestis, vaid aktiivne jumalakoda. Seal peetakse igapäevaselt teenistusi ja laupäeviti toimuvad liturgiad eesti keeles, mis tõmbab ligi erineva taustaga inimesi. Usklike jaoks on tegemist vaimse keskusega, kuhu tullakse toetust otsima, mitte poliitiliste stereotüüpide kinnitamise kohaga.

Selle 125-aastase ajaloo jooksul on katedraal üle elanud impeeriumide lagunemise ja riigikorra vahetused. Hoone säilimine on olnud võimalik vaid tänu sellele, et ajaloo murdepunktides on leidunud inimesi, kes on pidanud selle säilitamist olulisemaks kui ajutisi poliitilisi hoiakuid.