Taksojuhi amet kui üheksakümnendate Eesti sotsiaalne fenomen

Toomas Raudam analüüsib taksojuhi ameti olemust Eesti ühiskonnas alates üheksakümnendatest, vaadeldes seda nii ellujäämisstrateegia kui ka ainulaadse suhtlusvormina.

Eesti üheksakümnendate aastate majanduslikus murranguajas, mil paljud inimesed kaotasid sissetulekuallika, kujunes taksojuhtimine omamoodi universaalseks päästerõngaks. Tol ajal tihti kõlanud soovitus «mine tee taksot» ei olnud pelgalt nali, vaid reaalselt toimiv viis leiva lauale toomiseks. See oli periood, mil taksojuhi amet muutus ühiskondlikuks sillaks, ühendades erineva taustaga inimesi hetkel, mil vana süsteem oli kokku varisenud ja uus veel kujunemata.

Taksojuhi elukutsel on läbi aastakümnete olnud eriline tähendus, mis ulatub kaugemale lihtsast transporditeenusest. See on roll, mis asetub juhi ja juhitava vahele, justkui vaatleja, kes on pidevas liikumises. Erinevalt varasemate ajastute kutsaritest, kes olid sageli vaid tööriistad, on taksojuht tänapäevases linnaruumis pigem vahendaja. Paljude jaoks, kes seda tööd hingega teevad, ei ole taksojuhtimine lihtsalt tuluallikas, vaid kutsumus, kus orienteerumine ei toimu mitte moodsa GPS-tehnoloogia abil, vaid peast ja kogemusest lähtuvalt.

Selle ameti juures on kõige määravam sihtkohast hoopis vestlus. Taksojuht on justkui jaanimardikas, kes ilmub välja siis, kui teda kõige rohkem vajatakse. Sõit ise muutub tihti sotsiaalseks sündmuseks, kus avanevad maailmavaated ja põrkuvad arvamused. Ehkki tehnoloogia on muutnud navigeerimise efektiivsemaks ja taksode kättesaadavuse kiiremaks, jääb alles küsimus, kas see vahetu inimlik kontakt, mis oli omal ajal nii tavaline, on tänapäeva automatiseeritud maailmas säilinud samas mahus.