Šveits: imelik maa, kus punkrikohti on rohkem kui elanikke

Anu Elmeri raamat viib lugeja Šveitsi, riiki, kus tuumavarjendite kohti on rohkem kui elanikke ja kus kultuur on põimunud salapärase ajalooga. Retsensent kiidab teravaid detaile ja lugusid, kuid leiab, et India-lugu raamatu lõpus jääb võõrkehana ette.

Anu Elmeri raamat Šveitsist pakub terava pilgu ühele maailma omapäraseimale riigile, kohale, kus tuumavarjendite punkrikohti on tunduvalt rohkem kui elanikke.

Autor sattus Šveitsi pahaaimamatult, kohtudes Taanis koolis käies šveitslasest noormehega, kellega abielu viis ta otse mägikülade, omapäraste kommete ja tiheda saladusloori vahele. Retsensendi sõnul annab see naiivselt alustatud teekond raamatule erilise võlu, vaade on värsge ja kord ehmunud, kord vaimustunud.

Kultuur, ajalugu ja keldrisaladused

Raamat puudutab ka Šveitsi ja natsi-Saksamaa vahelist ajalugu, teemat, mis kõnetab paljusid lugejaid Euroopas. Retsensent tõmbab põneva paralleeli Vatikaniga: mõlemas paigas tekitab küsimuse, mida täpselt keldrites hoitakse ja mis seal tegelikult toimub.

Šveitsi kultuurihoidmise viisi võrreldakse raamatus Eesti püsikultuuripärandiga. Retsensent märgib, et vahet pole, kas «Minu Setomaa» või «Minu Kihnu» hoiab oma kultuuri ja kuidas seda teeb Šveitsi mägiküla eakas elanik, igaühel on õigus oma kultuuri säilitada.

India-lugu jääb võõrkehaks

Retsensendi ainuke suurem etteheide puudutab raamatu lõppu, kuhu on põimitud India-lugu. See episood tundub olevat raamatu fookusest väljas ja oleks retsensendi arvates võinud jääda hoopis eraldi teosesse. Šveitsi-lugu oleks võinud lõppeda palju mahlakamal moel, näiteks naasmisega mägikülla aastaid pärast abielu lahutamist.

Kokkuvõttes hindab retsensent raamatut heaks: selles on teravust, täpseid detaile, lugusid, kultuuri ja ajalugu, kõike, mida hea reisikirjandus vajab.