Suvi rõhutab tööelu ebaõiglust

Noor ajakirjanik avastab suvel kibeda tõe: puhkuseaeg ei kehti kõigile võrdselt. Kui ülejäänud maailm naudib suvepuhkust, tuleb tähtaegadest kinni pidada ka kella ühe ajal öösel.

Suvi on kätte jõudnud, kuid mitte kõigile võrdselt. Üks noor ajakirjanik sai sellest valusa meeldetuletuse täna öösel kell üks, kui isa tormas tuppa, rebis kardinad eest ja teatas, et artikkel peab trükikotta jõudma kella kolmeks.

Olukord tundub ilmselgelt ebaõiglane: absoluutselt kõik ümberringi puhkavad, päike paistab, suvine vabaduse tunne on käegakatsutav, ja just siis löövad tööelu nõudmised ukse pärani lahti, sõna otseses mõttes.

See väike lugu räägib suuremast tõest. Töö tähtajad ei tunne kalendrit ega ilma. Suvekuud toovad küll pikad heledad õhtud, kuid toimetuse kellad tiksuvad edasi samas tempos. Trükikoda ei oota, ja isa, kes artikli edastamise eest vastutab, ei oota samuti.

Küsimus jääb õhku: kas loovtöö ja ajakirjandus on vabad elukutsed, mille puhul puhkus on pigem privileeg kui õigus? Vähemalt selle öö kogemus annab selge vastuse, suvi rõhutab ebaõiglust veelgi.