Surmadoula Jane Kaju: miks me kardame surmast rääkida rääkida ja kuidas leppida vältimatuga

Saates „Puuduta mind“ arutles elulõpu toetaja Jane Kaju surma olemuse ja inimeste soovi üle vältida teadlikku ettevalmistust viimasteks elupäevadeks. Ekspert selgitas, kuidas lähedased saavad toetada suremist ja miks on ausus surija ees eluliselt vajalik.

Kuigi inimesed planeerivad hoolikalt oma elusündmusi, nagu sünnitusi, pulmi või puhkusi, on surm teema, mida ühiskonnas püütakse sageli eirata. Saate „Puuduta mind“ hooaja avaväljaandes võtsid saatejuhid Anu Saagim ja Sirje Presnal vaatluse alla tabuteemad, mis puudutavad elu lõpetamist, kutsudes külla elulõpu toetaja ehk surmadoula Jane Kaju.

Jane Kaju, kelle taust on vaimse tervise õenduses ja palliatiivravis, selgitas, et surmadoula roll on pakkuda tuge nii surevale inimesele kui ka tema lähedastele teekonna lõpusirgel. Sarnaselt sünnitoetajale, kes abistab uue elu alguses, seisab elulõpu toetaja inimese kõrval tema viimastel hetkedel, aidates luua rahu ja mõistmist.

Surm kui vältimatu osa elust

Vestluses tõstatus küsimus, miks kipuvad lähedased sageli surijat kinni hoidma, takistades sellega loomulikku lahkumist. Kaju rõhutas, et ausus ja avatud suhtlus on surija jaoks määrava tähtsusega. Sageli küsitakse, kas tohib surevale inimesele kinnitada, et ta „saab terveks“, kuid ekspert toonitas, et sellised valed võivad tekitada lahkujas segadust ja üksindust.

Samuti puudutati meditsiinilisi ja psühholoogilisi fenomene, mida palliatiivravis aeg-ajalt kohatakse. Näiteks võib dementsusega patsient enne surma lühiajaliselt saavutada täieliku selguse, mis on sageli pereliikmetele ehmatav, kuid samas võimalusterohke hetk hüvastijätuks. Saates otsiti vastuseid küsimustele, mida tavaliselt julgetakse esitada vaid haiglakoridorides sosistades või öösiti omaette mõeldes.