Surmadoula Jane Kaju: lähedaste surve surevale inimesele «võidelda» võib olla koorem

Surmadoula Jane Kaju hinnangul on sureva lähedase sundimine võitlusvaimule sageli lähedaste enda hirmust tingitud kaitsemehhanism, mis võib haigele hoopis koormaks osutuda. Ta soovitab hirmude asemel keskenduda surija kuulamisele ja ausale hüvastijätule.

Eestis tegutsev surmadoula Jane Kaju selgitab, et raskelt haige inimese julgustamine «võitlema» ja «terveks saama» võib sageli olla tingitud pigem lähedaste hirmust kaotuse ees, mitte surija tegelikest vajadustest. See püüdlus anda lootust võib tekitada olukorra, kus surev inimene ei saa rääkida oma tegelikest tunnetest ega vajadustest, kuna ta tunneb kohustust teisi oma optimistliku hoiakuga säästa.

Kaju rõhutab, et surija võib soovida hoopis vaikust ja kuulamist, mitte võitluse jätkamist. Kui lähedane keeldub surmast rääkimast ja keskendub vaid tervenemise võimalustele, võib see jätta sureva inimese oma mõtetega üksi, kuigi ta tajub ise, et tema aeg hakkab otsa saama. Selline suhtlus takistab sageli ausat hüvastijättu, mida paljud vajavad rahu leidmiseks.

Neutraalse osapoolena saab surmadoula aidata «elevandi toast» välja tuua, viies lähedased kokku kõnelustele, mida muidu välditakse. See hõlmab matusekorraldust ja viimaseid soove, aidates pereliikmetel tegeleda praktiliste küsimustega, mis vabastab kõik osapooled hilisemast süütundest.

Kaju märgib, et paljud inimesed tunnevad veel aastakümneid hiljem piina, et hoidsid lähedast siinilmas kinni omaenda vajaduste tõttu, mitte ei lasknud loomulikul protsessil kulgeda. Lihtne kohalolek ja surija kuulamine on tihti väärtuslikumad kui sunnitud optimism.