Suri 30 aastat tagasi: Peterburi avant-garde legend Sergei Kurjohhin jättis endast maha müüdi

Juuli alguses möödus 30 aastat Peterburi muusika- ja kultuuritegelase Sergei Kurjohhini surmast. Ta oli 1980ndate ja 1990ndate Nõukogude põrandaaluse kunstimaailma keskne figuur, kes sai tuntuks nii eksperimentaalsete etteastete kui ka absurdsete telešõudega.

9. juulil möödus 30 aastat Sergei Kurjohhini surmast. Peterburi muusikamaailma ühe värvikama tegelase, keda lähedased kutsusid kapteniks, elutee katkes 1996. aastal südamehaiguse tagajärjel. Ta oli loominguline natuur, kes ei tundnud piire žanrite ega kunstivormide vahel, liikudes vabalt džässist rokkmuusikani ja teatrietendustest absurdišõudeni.

Pop-Mehaanika mäss

Kurjohhin lõi oma kuulsaima projekti Pop-Mehaanika, mis polnud pelgalt ansambel. See oli olemuselt totalitaarne teater, kuhu ta kaasas muusikuid, baleriine, tsirkuseartiste ja isegi loomi. Tema eesmärk oli murda igavus ja konventsioonid, mida ta Nõukogude ametlikus kultuuris pidevalt tajus. Ta kasutas juhuslikult kokkukutsutud esinejaid, kes pidid improvisatsiooni korras looma midagi enneolematut, juhindudes vaid tema visandatud üldisest kavast.

Absurdistlik pärand

Laiema avalikkuse jaoks kinnistus tema nimi aga 1991. aastal eetris olnud telešõuga, kus ta tõestas Sergei Šolohhovi saates, et Vladimir Lenin oli tegelikult seen. See absurdne, kuid surmtõsiselt esitatud teooria oli Kurjohhini meetod, naeruvääristas dogmasid ja testida publiku reaktsioone. Ta uskus, et kui suudad inimesed panna uskuma ühte täielikku totrust, on nad valmis uskuma mida tahes. See projekt näitas, kuidas meedia abil saab luua alternatiivseid ajalooversioone, mida inimesed on valmis tõe pähe võtma.

Kurjohhini elu lõpuaastad võtsid aga ootamatu pöörde, kui ta sukeldus poliitikasse. Ta ühines radikaalse natsionaalbolševistliku parteiga, mida vedasid kirjanik Eduard Limonov ja filosoof Alexander Dugin. See valik tekitas tema vanades ringkondades hämmingut ja süüdistusi radikaliseerumises. Poliitiline mängimine polnud aga talle võõras; ka valimistel toetas ta Duginit, kes pürgis riigiduumasse, kuid tulemused jäid toona oodatust tagasihoidlikumaks.

Tema pärand on endiselt vaieldav. Ühed näevad temas geniaalset müstifitseerijat ja vabaduse sümbolit, teised aga hoiatavat näidet sellest, kuidas piirideta looming võib lõpuks jõuda pimedate ja ohtlike ideoloogiate juurde. Tänapäeva Peterburi kultuurikeskuses, mis kannab tema nime, on portreed Kurjohhinist kõrvuti riiklike sümbolitega, meenutades mehe keerulist ja vastuolulist teekonda.