Sügisräime püük Saaremaal ja väikesaartel on hääbumas

Rasvane ja maitsev sügisräim on Eesti rannikukultuuri lahutamatu osa, kuid selle püügitraditsioon on hääbumas. Kaasaegne turg ja keerulised püügitingimused on vähendanud rannakalurite arvu Saaremaal ning naabersaartel.

Sügisräim, mida kohalikud tunnevad ka võrguräimena, on oma rasvasuse ja kulinaarsete omaduste poolest kõrgelt hinnatud kala. Ajalooliselt kujunes soolatud räim ehk silk koos soolveega elutähtsaks toiduallikaks Saaremaa, Hiiumaa, Kihnu, Ruhnu ja Muhu elanikele. Tänapäevalgi püüavad saarte elanikud sügisräime, kui selleks avaneb võimalus, kuid traditsiooni hoidmine on muutunud keeruliseks.

Püügihooaeg kestab augustist oktoobri lõpuni, mil ilmastikuolud muutuvad ebasoodsaks. Pikad, pimedad ja tuulised ööd tähistavad tavaliselt hooaja lõppu. Rannakalureid, kes seda tööd teevad, on jäänud väheks. Üks peamisi takistusi on sobivate aluste puudus, mis võimaldaksid sõita rannast kaugele avamerele püüki teostama.

Turusituatsioon survestab püüdjaid tugevalt, sest nõudluse katab tavaliselt see paatkond, kes jõuab esimesena randa. Töönduslikku tarbimist sellele kalale ei ole, kuna püügikogused on ettearvamatud ja kvaliteedinõuded ranged, mis välistab stabiilse kaubanduse.

Hillar Lipp märgib, et kuigi püügitehnoloogia on muutunud, varasemad kallid puuvillased võrgud on asendunud tamiilist ja kapronist võrkudega ning füüsilist tööd kergendavad nüüd pardavintsid, ei ole see hääbumist peatanud. Tegijaid jääb vähemaks, kuid sügisräime püük kannab endas olulist osa rannarahva ajaloost.