Sügisräime püük hääbub Saaremaa ja teiste Eesti saarte rannikuvetes

Sügisräime püük hääbub Saaremaa ja teiste Eesti saarte rannikuvetes

Saarte rannakalurite seas on sügisräime ehk võrguräime püük muutumas haruldaseks tegevuseks, mida piiravad nii vähene tegijate arv kui ka keerulised turutingimused. See ajalooliselt oluline rannakultuuri osa on nüüdseks taandunud, kuna nõudlus ja püügivõimalused on drastiliselt muutunud.

Eesti

Eesti rannikuvetes, eriti Saaremaa, Hiiumaa, Kihnu, Ruhnu ja Muhu saartel, on sügisräime püük muutunud üha haruldasemaks nähtuseks. See augustist oktoobri lõpuni kestev traditsiooniline tegevus on olnud aastakümneid oluline osa kohalikust toidukultuurist, kuid tänaseks on aktiivsete kalurite arv märgatavalt vähenenud. Sügisräim ehk rahvasuus tuntud võrguräim erineb kevadräimest oma suurema rasvasuse ja erilise maitse poolest.

Pärand ja tänapäev

Ajalooliselt on soolatud räim ehk silk olnud saarlaste ja rannarahva toidulaua nurgakivi. Koos silgusoolveega moodustas see olulise osa kohalikust menüüst ning traditsioon säilib tänini peredes, kus võrguräime õnnestub püüda. Sügisräim koeb augusti ja septembri ajal madalatel vetel, kuid selle arvukus on piiratud. Kui varasematel aegadel olid räime- ja kiluvõrgud valmistatud kallist puuvillasest lõngast, siis nüüdisajal kasutatakse kapron- ja tamiilvõrke. Ka püügitehnoloogia on arenenud: võrkude merest väljavõtmiseks kasutatakse tänapäeval pardavintse, mis on füüsilist koormust vähendanud, ent kalurite kadumine on siiski fakt.

Tehnoloogia ja konkurentsi mõju

Lisaks tegijate vähesusele piirab püüki ka raskendatud ligipääs avamerele, kuna paljudel rannakaluritel puuduvad vastavad alused. Turul valitseb karm konkurents, kus nõudluse rahuldab sageli esimesena randa jõudnud paatkond, muutes sügisräime püügi ärilises mõttes ebakindlaks. Töönduslikku suurtarbimist kalale ei eksisteeri, sest saagikogused on ettearvamatud ja kvaliteedinõuded ranged. Hoolimata tehnilisest edust on see püük muutunud pigem hobi- kui elatusallikaks, ehkki see on ajalooliselt olnud Läänemere tähtsaim töönduskala, mida hindasid kõrgelt ka kohalikud kirjamehed nagu Abruka päritolu Jüri Tuulik.

Ava rakenduses →