Sotsiaalteadlane: Kõlari valimine Tallinna Filharmoonia juhiks saadab vale sõnumi

Tallinna Filharmoonia uueks juhiks valitud Juko-Mart Kõlari ametisse nimetamine on tekitanud tugevat kriitikat. Sotsiaalteadlane Maria Murumaa-Mengel leiab, et kahe aasta möödumine ahistamisjuhtumist ei piisa, et naasta juhtivale positsioonile. Tema hinnangul saadab selline otsus töötajatele vastuolulise sõnumi.

Tallinna Filharmoonia uueks juhiks nimetati teisipäeval Juko-Mart Kõlar, kelle varasem seos seksuaalse ahistamise juhtumiga on toonud kaasa laialdase avaliku kriitika. Sotsiaalteadlane Maria Murumaa-Mengel ütles ERR-i „Vikerhommikus", et teda ei üllatanud avalikkuse reaktsioon, küll aga see, kui kiiresti Kõlar taas juhipositsioonile jõudis.

«Juht ei ole lihtsalt delegeerija või tööprotsesside korraldaja, vaid see, kes juhib inimesi,» ütles Murumaa-Mengel. Tema sõnul tekib organisatsioonis paratamatult küsimus, kas töötajad, eeskätt nooremad naised, julgevad delikaatsete muredega sellise juhi poole pöörduda.

Kaks aastat pole piisav

Murumaa-Mengeli hinnangul ei ole kaheaastane vahe piisav usalduse taastamiseks inimese vastu, kes on kuritarvitanud võimusuhet. Ta tunnistas, et täpset ajapiiri on keeruline määratleda, kuid märkis, et ühiskond kipub juhtunut aja jooksul unustama, ja just ajakirjandusel on oluline roll kollektiivse mälu hoidmisel.

Kõnekaks pidas ta Tallinna abilinnapea Monika Haukanõmme põhjendust, mille kohaselt eeldatakse avaliku asutuse juhilt kõrget professionaalset ja eetilist standardit. Murumaa-Mengeli sõnul loob sellises kontekstis ahistamisjuhtumiga seotud isiku ametisse nimetamine töökollektiivis lõhe: osa töötajaid leiab, et inimene peaks saama edasi liikuda, teised ootavad juhtidelt varasemast rangemat eetilist käitumist.

"Tühistamine" või tagasilõimumine?

Murumaa-Mengel käsitles ka nn tühistamise mõistet, mida kasutatakse avalikus arutelus tema hinnangul sageli valesti. Tegelik tühistamine tähendab inimese täielikku kogukonnast väljaheitmist ja töövõimaluste kaotamist. Eestis juhtub seda tema sõnul väga harva, tavaliselt püütakse inimest ühiskonda tagasi lõimida tingimusel, et ta tunnistab juhtunut, vabandab ja näitab, et on muutunud.

«Valik ei ole ju ainult juht või mitte midagi,» rõhutas Murumaa-Mengel. Tema sõnul on olemas palju teisi töö- ja eneseteostusvõimalusi, mille kaudu saaks aja jooksul usaldust samm-sammult taastada.

Kolm tasandit

Sotsiaalteadlane rõhutas, et Kõlari ametisse nimetamist tuleb hinnata kolmel tasandil: seaduste, organisatsioonisiseste reeglite ja ühiskondlike normide kaudu. Seadus võib sellise otsuse lubada, kuid organisatsioonidel on õigus kehtestada rangemaid eetilisi ootusi.

Murumaa-Mengel lisas, et hinnang ahistamisjuhtumitele muutub sageli siis, kui kujutada ette, et samasuguse kogemuse läbib mõni enda lähedane. Valikukomisjoni otsuse tagamaade kohta ta spekuleerida ei soovinud, kuid tõdes, et seksuaalse ahistamise juhtumitest mõeldakse ühiskonnas endiselt väga erinevalt ning osa inimesi kipub sellist käitumist pisendama.