Šotlaste mudel näitab Eesti kasvuhoonegaaside heitkoguseid kolmandiku võrra suuremana

Eestis katsetatakse šotlaste mudelit metsamaa muldade kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamiseks, mis annab senistest raporteeritud näitajatest märkimisväärselt kõrgemaid tulemusi. Maaülikooli kaasprofessori Allan Simsi sõnul on tegemist esialgsete tulemustega ning lõpparuanne peaks näitama sarnaseid heitkoguseid, mida Eesti on siiani raporteerinud. Põhiline lisaheide tuleb üksnes soode taastamise arvelt.

Eestis on pikka aega olnud probleem metsamaa muldadega seotud kasvuhoonegaaside heitkoguste adekvaatsel mõõtmisel, hädalahendusena on kasutatud teistest looduslikest oludest pärit andmeid. Nüüd on käimas katsetused šotlaste mudeliga, mille esialgsed tulemused näitavad Eesti heitkoguseid miljonite tonnide võrra suurematena, kui riik on seni raporteerinud.

Esialgsed tulemused jahmatavad

Kord aastas esitab Eesti oma kasvuhoonegaaside inventuuri nii Euroopa Komisjonile kui ka ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile. Metsamaaga seoses raporteeritakse mineraalmuldade süsihappegaasi (CO) ning kuivendatud turvasmuldade puhul lisaks ka metaani (CH) ja naerugaasi (N₂O) heitkogused.

Šotlaste mudeli rakendamisel saadud esialgsed arvud viitavad sellele, nagu oleksid Eesti tegelikud kasvuhoonegaaside heitkogused ligikaudu kolmandiku võrra suuremad, kui riik on seni ametlikult välja raporteerinud. See tekitaks olulise küsimuse Eesti kliimakohustuste täitmise kohta.

Lõpptulemus muutub vähe

Samas rõhutab arvutuste põhitegija, Eesti Maaülikooli metsa- ja maakorralduse ning metsatööstuse kaasprofessor Allan Sims, et neid tulemusi ei tasu karta. «Tellija tahtis näha, et me teeme tööd,» selgitas Sims, viidates sellele, et lõpparuandes jäävad heitkogused samas suurusjärgus nendega, mida Eesti on seni raporteerinud.

Simsi sõnul on ainus sisuline muutus seotud soode taastamisega, just sealt tuleb väike lisaheide, mis lõpptulemusse siiski arvestatakse.

Miks see oluline on

Senine hädalahendus, kus Eesti kasutas teiste riikide andmeid oma muldade heitkoguste hindamiseks, ei kajastanud täpselt kohalikke looduslikke tingimusi. Eesti metsade ja turbaalade eripära nõuab kohandatud metoodikat, mistõttu on uue mudeli katsetamine oluline samm täpsemate andmete suunas, isegi kui lõpptulemus suurt ei muutu.