Soome televisioon kui aken vabadusse: kuidas Eestis nõukogude ajal maailma piiluti

Tallinna Teletorni juhatuse liige Kertu Saks meenutab, kuidas Soome televisioon pakkus nõukogudeaegsetele eestlastele ainsa vaateakna läänelikku ellu. See kultuuriline sild aitas kujundada põlvkonna maailmavaadet ja valmistas neid ette iseseisvuse taastamiseks.

Eesti ja Soome ringhäälingud tähistavad tänavu oma sajandat tegevusaastat, tuletades meelde aastakümneid kestnud kultuurilist sünergiat. Nõukogude okupatsiooni ajal oli Soome televisioon Põhja-Eestis elavatele inimestele peaaegu ainus võimalus jälgida läänelikku elustiili. Kuigi nõukogude võim püüdis seda mõju piirata, oli see strateegiliselt ebaõnnestunud ettevõtmine, sest kohalikud tehnikud oskasid televiisoritesse paigaldada Soome signaali vastuvõtuks vajalikke lisaplokke.

Ideoloogiline vastasseis

Kommunistlik partei nägi Soome teleprogrammides otsest ohtu ideoloogilisele kontrollile. 1982. aastal võttis Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo vastu ametliku otsuse, mis kandis pealkirja «Kodanliku televisiooni poolt vabariigi elanikele avaldatava mõju neutraliseerimisest». Dokumendis kaardistati vajadust parandada kohaliku auditooriumi tundmist, et organiseerida süsteemsemat vastupropagandat. Tolleaegsed ametnikud, nagu ETV soomekeelsete saadete osakonna juhataja Ülo Saldre, tõid esile ohtudena näiteks meelelahutussaateid nagu «Spede Show», kus esines teravat kriitikat Nõukogude Liidu suunal. Hoolimata ametlikust pahameelest oli Soome televisioon siiski tehniliselt ja sisuliselt kättesaadavam ning põnevam kui Kesktelevisiooni programm «Vremja».

Kultuuriline mõju kodudele

Kertu Saks kirjeldab, kuidas Soome kanalite vaatamine kujundas terve põlvkonna maailmapilti. Ekraanilt nähtu, moodsad riided, uhked autod, vabameelne vestlusviis, pakkus kontrasti nõukogude argipäevaga. Populaarsed telesarjad nagu «Dallas», «Dünastia», «Knight Rider» ehk soomepäraselt «Ritari ässä» ning MacGyveri seiklused olid iganädalased kohustuslikud programmid. Subtiitrite lugemise kaudu õppisid paljud eestlased märkamatult soome keele selgeks. Lisaks sisule mõjusid ka reklaamipausid, pakkudes visuaalseid sõnumeid teistsugusest, külluslikumast elust. See tekitas otsese soovi sarnase keskkonna järele, mida hiljem, 1991. aastal iseseisvuse taastamisel, asuti ka ise üles ehitama.

Inimlikud sidemed

Lisaks meelelahutusele eksisteerisid ka ametlikud koostööprojektid, millest tuntuim oli 1966. aastal alguse saanud mälumäng «Naapurivisa». See vahetas toimumiskohti Helsingi ja Tallinna vahel, toimides sillana poliitiliselt lõhestatud maailmade vahel. Isiklikud mälestused kinnitavad nende sidemete sügavust. Kertu Saks meenutab üht kohtumist Helsingi tänaval, kus ta kohtas oma 14-aastasena Eesti rahvariietes olles kohalikku prouat, kes tema päritolu kuuldes liigutatult abi pakkus.

«Olime kaks blondi tüdrukut raudse eesriide tagant maalt, millega Soomel oli olnud nii palju ühiseid sidemeid ja mille inimesed olid sõja ning okupatsiooni tõttu lahutatud,» meenutab Saks.