Soome „Housing First“ mudel Helsingis: edulugu on pöördunud langusesse

Helsingis aastaid edukalt toiminud „Housing First“ elamupoliitika on sattunud raskustesse, kuna valitsuse kärped ja elukalliduse tõus on kasvatanud kodutute arvu. Pärast aastakümneid kestnud edu on Soome kodutute hulk hakanud taas suurenema, puudutades üha enam noori ja naisi.

Helsingis asuvates toetatud elupindades on „Housing First“ (esmalt kodu) põhimõte aidanud tuhandetel tänavalt koju pääseda, kuid viimaste aastate sotsiaalkärped on hakanud seda edulugu murendama. 67-aastane Vello Senkel, keda sõbrad tunnevad hüüdnimega Velho, on üks neist, kes leidis uue alguse Helsingi eeslinnas asuvas elamisüksuses pärast seda, kui oli kaotanud kodu ja elanud kümme päeva tänaval. „See kodu muutis kõik,“ sõnab ta oma korteris, kus ta elab koos 77 teise endise kodutuga.

Mudeli põhimõtted ja tagasilöögid

Soome strateegia põhineb arusaamal, et elukoht on põhiõigus, mitte hüve, mille peab välja teenima. Erinevalt ajutistest varjupaikadest keskendub mudel püsiva elukoha pakkumisele, millele lisandub ööpäevaringne tugi ja sotsiaalteenused. See on olnud aastakümneid Euroopa eeskujuks: aastatel 2012-2023 langes kodutute arv Soomes enam kui poole võrra, vähenedes ligikaudu 8000-lt 3400 inimeseni.

Süsteem on aga hakanud lagunema. Viimaste aastate jooksul on Soome valitsus rakendanud ulatuslikke kärpeid sotsiaalteenustes, tervishoius ja toetustes. Hiljutise riikliku uuringu kohaselt on kodutute arv kasvanud juba teist aastat järjest, jõudes 4579 inimeseni, mis on 20-protsendiline tõus võrreldes varasemaga. Eriti märgatav on kodutuse kasv naiste, alla 25-aastaste noorte ja välismaise taustaga inimeste seas.

Tõusvad kulud ja tegelikkus tänavatel

Vailla vakinaista asuntoa ry ehk organisatsiooni, mis pakub Helsingis kodututele hommikusööki ja tuge, kommunikatsioonijuht Erja Morottaja märgib, et abivajajate profiil on muutunud. Organisatsiooni ukse taha jõuab üha rohkem inimesi, kes ei vaja mitte ainult peavarju, vaid ka keerukamate sotsiaalprobleemide lahendamist. „Meil pole ühtset mudelit ega tugiteenust, mis sobiks kõigile. Mõni vajab vähe, teine väga palju tuge,“ selgitab Morottaja.

Probleemid on teravnenud ka Hietaniemenkatu teenuskeskuses, mis on üks kolmest Helsingi hädaabiööbimiskohast. Sealsete töötajate sõnul on asutus pidevalt ülekoormatud ning klientide hulgas on üha enam tööga hõivatud inimesi, kes ei suuda enam tõusva üürihinna ja elukallidusega toime tulla. „Kärbitakse kõike. Ainus koht, kust raha ei võeta, on rikkad,“ kommenteerib olukorda anonüümsust palunud sotsiaaltöötaja Viveca.

Tuleviku väljavaated

Kuigi Soome edusammud on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu, on olukord muutunud kriitiliseks. Y-Säätiö (Y-Foundation), mis on Soome suurim mittetulunduslik üürileandja enam kui 19 000 korteriga, rõhutab, et elupindade kvaliteet ja kodutunne on edu võti. Organisatsiooni rahvusvaheliste suhete juht Juha Kahila sõnab, et elamispinna puhul ei ole määrav vaid kvantiteet.

„Me mõistsime, et elukoht peab olema esimene prioriteet. Küsimus pole selles, kui palju on taskukohaseid elamispindu, vaid kuidas me neid sihtotstarbeliselt jagame,“ ütleb Kahila. Ta lisab, et kodu peab olema koht, kus inimene saab end turvaliselt tunda ja omaette olla, mitte lihtsalt ajutine peavari.