Sõltumatute kohalike saadikute silmakirjalikkus õõnestab usaldust Ida-Virumaal

Kohaliku tasandi saadikud, kes pääsevad volikokku erakondade nimekirjades, kuid kuulutavad end hiljem sõltumatuteks, tegutsevad silmakirjalikult. Selline poliitiline taktika kahandab valijate usaldust ja süvendab võõrandumist kohalikust poliitikast.

Kohaliku tasandi poliitikas on kujunenud tavapäraseks skeem, kus volikokku valitud saadik lahkub kiiresti oma erakonnast või valimisliidust, kuulutades end edaspidi sõltumatuks rahvaesindajaks. Selline manööver, mida kohtab korduvalt Ida-Virumaa omavalitsustes, ei ole pelgalt poliitiline eelistus, vaid küsitava väärtusega taktika võimupositsioonide säilitamiseks.

Saadikud, kes on kampaanias kasutanud erakondade rahalisi vahendeid, organisatsioonilist tuge ja ühist valimisplatvormi, distantseerivad end pärast mandaadi saamist oma nimekirjast. Nad positsioneerivad end siis "sõltumatute võitlejatena", kes seisavad vaid südametunnistuse ja valijate huvide eest, vastandades end samal ajal endistele mõttekaaslastele. Tegelikkuses on see retoorika õõnes, kuna edu saavutati just tänu konkreetsele nimekirjale, mitte üksikisiku isiklikule platvormile.

See tekitab põhimõttelise küsimuse aususest. Kui kandidaat on tõepoolest oma põhimõtetes ja tegutsemises niivõrd iseseisev, oleks ta pidanud kandideerima üksikkandidaadina. Valijate nimekirjas kandideerimine annab valimiskünnise ületamiseks vajaliku turvavõrgu, mida hilisem "sõltumatus" justkui eitab, luues eksliku mulje, nagu oleks mandaat saadud vaid isikliku populaarsuse toel.

Tulemusena kannatab kohalik demokraatia. Selline poliitiline tingeltangel süvendab valijate võõrandumist ning vähendab soovi osaleda kohalikes protsessides. See käitumismuster viitab sageli teadlikule strateegiale, mis aitab saadikul hoida oma kohta volikogus sõltumata valijate tegelikust tahtest või esialgsest programmist.