Sõjakeeris kiskus Ukraina perekonna lahku: Donbassist päästetud poeg ja vangistusest naasnud ema

Endine Ukraina armee meedik Liliia Prutian elas üle vangistuse ja vägistamise, samal ajal kui tema kolm poega sattusid sõja tõttu erinevatele rinnetele. Pärast vangide vahetust õnnestus emal okkupatsioonist päästa oma noorim poeg ning nüüd elab perekond koos Dnipros.

56-aastane Liliia Prutian, kes pärineb Donetski oblastist Blyzhnie külast, on kogenud sõja kõige rängemat palet. Enne täiemahulist sissetungi töötas ta tanklas, kuid liitus hiljem Ukraina armee Aidari pataljoniga, teenides algul raamatupidajana ja hiljem meedikuna. 2022. aasta kevadel, vaid 16 päeva pärast laiaulatusliku sõja algust, langes ta Mariupoli lähedal Vene vägede kätte vangi, kus teda vägistati ja hoiti karmides tingimustes kinni, kuni ta hiljem vangide vahetuse käigus vabastati.

Sõda lõhestas Prutiani pere sügavalt. Tema vanim poeg teenis Ukraina relvajõududes, samal ajal kui keskmine poeg valis vastandliku tee. See reetmine ilmnes kibeda üllatusena: kui Prutian anti Venemaal kohtu alla süüdistatuna terrorismis, loeti istungil ette tema keskmise poja kirjalik tunnistus ema vastu. Hiljem selgus, et poeg oli Vene armeesse astunud ja katkestanud sidemed ülejäänud perega. Kohalikud teated viitavad, et hiljem sai see poeg droonirünnakus peavigastuse.

Kõige keerulisemaks kujunes aga noorima poja Dima saatus, kes jäi 17-aastasena okupatsiooni alla Blyzhnie külas. Dima põdes 1. tüüpi diabeeti ja oli vahepeal sunnitud haiglas viibima, kus teda külastas vaid õpetaja, mitte tema lähedased. Pärast ema vabanemist ja rehabiliteerimist Kiievi lähedal algasid keerulised läbirääkimised poja päästmiseks. Prutianil õnnestus tasuda salakaubavedajatele, et toimetada poisile Ukraina pass ning organiseerida tema põgenemine läbi Venemaa, Valgevene ja Poola, kokku 1740 kilomeetrit.

Taaskohtumine Dnipros

Veebruaris 2025 jõudis Dima lõpuks ema juurde, kuid kolm aastat kestnud eraldatus jättis jälje. Poiss oli alguses endassetõmbunud ja rääkis vähe, olles harjunud okupatsiooni ajal iga sammu hoolikalt kaaluma. "Ma ei saa öelda, et tundsin rõõmu. Temaga kohtumine oli nagu kohtumine võõraga. Öeldakse, et see on pärast vangistust normaalne," kirjeldas Prutian kohtumist.

Praeguseks on ema ja poeg leidnud uue kodu Dnipros. Prutian jätkab tööd Ukraina armee heaks, täites nüüd tagala ülesandeid, ning ka vanim poeg, kes on teenistusest demobiliseeritud, elab koos nendega. Dima on naasnud õpingute juurde, püüdes taastada tavapärast elu pärast pikka ja traumeerivat eraldatust kodumaast.