Sloveenia 1992. aasta „kustutamine“ hoiatab Euroopat bürokraatliku riikliku terrori eest

1992. aastal kustutas Sloveenia valitsus ühe ööga 25 000 elanikku oma kodanike registrist, muutes nad õigusteta illegaalideks. Kirjanik Miha Mazzini hoiatab, et see ajalooline sündmus on muutunud õõvastavaks mudeliks, mida tänapäeva riigid võivad kasutada kodakondsuse tühistamiseks.

26. veebruaril 1992. aastal viis Sloveenia valitsus läbi vaikse, kuid hävitava operatsiooni, mis jättis 25 000 inimest sisuliselt olematuks. See oli 1,3% toonase riigi elanikkonnast, kellel võeti üleöö ära kodakondsus, elamisõigus, juurdepääs tervishoiuteenustele ja pensionid. Kriteerium oli julm: kõik teistest endise Jugoslaavia osadest pärit isikud, kes elasid Sloveenias, kustutati registritest ilma ette teatamata ja apelleerimisvõimaluseta.

Inimeste muutmine „olematuks“

Sloveenia kirjanik Miha Mazzini kirjeldab seda kui riiklikku terrorit, kus inimesed muutusid üleöö illegaalseteks immigrantideks. Ta meenutab lugusid emadest, kelle lapsed ei saanud kooli minna, sest ametnikud väitsid, et selliseid lapsi pole ametlikult olemas. Üks mees, kes peeti kinni liiklusrikkumise eest, avastas, et teda pole enam andmebaasides, misjärel ta deporteeriti Horvaatiasse, kus ta langes sõja ajal sõjavangi staatusesse.

Need inimesed pidid kuus aastat varjama end ebaseadusliku tööga, elama hirmus, et nende korterid võidakse üle võtta või nad saadetakse riigist välja. Alles 1998. aastal tunnistas Sloveenia konstitutsioonikohus toimunu põhiseadusevastaseks, kuid ohvrite õiguste taastamine ja kahjude hüvitamine on olnud aastaid kestnud vaevaline protsess.

Oht tänapäeva Euroopale

Mazzini sõnul pole see ammuunustatud ajalooline seik, vaid hoiatav pretsedent. Ta märgib, et tänapäeva tehnoloogilise järelevalve ja andmebaaside ajastul on ametnikel imelihtne leida pisivigu aastakümnete tagusest ajast, et inimesi kodakondsusest ilma jätta või nende staatust kahtluse alla seada. Sarnaseid suundumusi on märgata USAs, kus sisserändeametid otsivad vanu administratiivseid vigu, et inimeste staatust tühistada.

Autor tõmbab paralleele Euroopas leviva „remigratsiooni“ ideega, mis on muutumas populaarseks teatud poliitilistes ringkondades. Ta rõhutab, et Sloveenia 1992. aasta eksperiment oli toona põhjendatud sooviga „puhastada“ riik, kuid tegelikkuses kujunes sellest sünge ja ebainimlik praktika, mis peaks teenima hoiatuse tulevikuks: kui riiklik bürokraatia saab võimu inimese eksistentsi üle, ei ole keegi kaitstud.