Sirje Potisepp: pakendite tootjavastutus ei tohi muutuda kontrollimatuks arveks

Toitlustussektori esindaja Sirje Potisepp hoiatab, et plaanitav jäätmeseaduse muudatus, mis kohustab pakendite turuletoojaid hüvitama avaliku ruumi prügikoristuse kulusid, ei aita tegelikult prügistamist vähendada. Ta rõhutab, et probleemi lahendamiseks on vaja läbipaistvat süsteemi ja fookuse suunamist prügistajate korrale kutsumisele, mitte vaid kulude ümberjagamisele.

Jäätmeseaduse kavandatav muudatus, mis kohustab ühekordsete plastpakendite turuletoojaid hüvitama kohalikele omavalitsustele avaliku ruumi prügikoristuse kulud, vajab kriitilist ümbervaatamist. Sirje Potisepp rõhutab, et praegune lähenemine, mis näeb tootjates pelgalt rahalist allikat, ei lahenda prügistamise algpõhjust ega taga kulude läbipaistvust.

Tootjad on juba üle kahe aastakümne rahastanud pakendijäätmete kogumist ja ringlussevõttu ning täitnud kõiki aruandluskohustusi. Uue regulatsiooni järgi peaksid nad hakkama hüvitama ka kulusid, mis tekivad avalike prügikastide teenindamisel ning tänavate ja parkide koristamisel. See nõue tuleneb Euroopa Liidu ühekordsete plasttoodete direktiivist, kuid selle rakendamine Eestis tekitab tõsiseid küsimusi.

Kliimaministeerium on hinnanud uue süsteemi aastaseks maksumuseks 2-10 miljonit eurot, kuid täpne ülevaade kulude kujunemisest puudub. Paljud omavalitsused ei suuda hetkel eristada täpseid kulusid üldistest heakorrateenustest. Eelnõu ei näe ette ka tõhusat järelevalvemehhanismi, mis võimaldaks tootjatel veenduda esitatud arvete põhjendatuses, jättes ettevõtted olukorda, kus nad peavad tasuma teadmata suurusega kulusid.

Oluline on eristada prügikastide tühjendamist ja teadlikku prügistamist. Kui esimese puhul on vastutus teatud piirini mõistetav, siis metsa alla või tänavale visatud pakendi eest ei saa vastutada tootja. Toiduohutuse ja säilivuse tagamiseks on plastpakend sageli vältimatu, mitte tootja vabatahtlik valik. Prügistamine on tarbija individuaalne otsus, mille eest peaks vastutama teo toimepanija, mitte toiduainetööstus.

Eeskuju võiks võtta riikidest, kus prügistamisse suhtutakse rangemalt. Singapuris kaasnevad rikkumistega karmid trahvid ja kohustus avalikke kohti koristada, mis mõjutab käitumist vahetumalt. Keskkonna puhtamaks muutmine nõuab süsteemset lähenemist, mis keskendub ennetustööle ja järelevalvele, mitte vaid koristusarve ümbertõstmisele ühelt osapoolelt teisele.