Sireliõied ravimtaimena: mida vanarahvas teadis ja mida ütleb tänapäeva teadus

Kevadine sirel ei ole vaid kaunis ilupõõsas, vanarahvas kasutas sireliõisi tee ja nn liigeseviina valmistamiseks. Millised tervisemõjud on tänapäeva teadusega tõestatud?

Kevade saabudes täidab sireliõite magus lõhn aiad ja pargid üle Eesti. Enamik meist naudib seda lõhna möödaminnes, kuid esivanematel oli sireliga hoopis sügavam suhe, neil oli kombeks korjata õisikuid ja valmistada neist nii teed kui ka erinevaid tinktuurid.

Vanarahva ravimeetodid

Rahvameditsiinis peeti sireliõisi kasulikuks eelkõige liigesevalude leevendamisel. Populaarne oli nn liigeseviin, sireliõied lasti alkoholis seista ning saadud tinktuuri hõõruti valulikele liigestele. Lisaks valmistati õitest teed, millele omistati palavikualandavaid ja põletikuvastaseid omadusi.

Mida ütleb teadus?

Tänapäeva teadus on sireliõite keemilise koostise üle üha enam huvi tundma hakanud. Uuringud on näidanud, et sirel sisaldab mitmeid bioaktiivseid ühendeid, sealhulgas flavonoide ja eeterlikke õlisid, millel on täheldatud põletikuvastaseid omadusi. Siiski tuleb rõhutada, et kliinilised uuringud inimestel on veel piiratud ning sireliõite raviomaduste kohta ei saa teha lõplikke järeldusi.

Kui soovid ise sireliõisi korjata, siis parim aeg selleks on just praegu, õied tuleks koguda vahetult pärast avanemist, kuiva ilmaga ning eemal teedest ja reostusallikatest. Kuivatamiseks laota õisikud õhukese kihina varjulisse, hästi ventileeritavasse kohta. Kuivatatud õied säilivad kaanega purgis kuni aasta.