Sinivetikad rikuvad suvepuhkuse: mida peaks teadma iga supelrand

Palavate ilmadega on sinivetikate õitseng Eesti veekogudes käivitunud ning mitmetes populaarsetes supluskohtades lehvivad juba lillad lipud. Sinivetikad võivad tekitada nahareaktsioone, mürgistusi ja teha ujumise ohtlikuks, eriti lastele ja lemmikloomadele. Terviseamet jälgib suplusvee kvaliteeti kogu hooaja vältel ning kutsub ujujaid enne vette astumist vee välimust hindama.

Mitmetes Eesti supluskohtades on suvehooaja kõrgajal üles tõmmatud lillad lipud, märk, et vesi pole ujumiseks ohutu. Sinivetikate massiline paljunemine on alanud ning kuumad ja vaikse tuulega päevad soodustavad seda veelgi.

Miks vetikad vohavad

Terviseameti vee terviseohutuse edendamise teenuse juht Pilleriin Kalmus selgitab, et sinivetikaid võib suve jooksul esineda üle kogu Eesti, kuid kõige rohkem madalates, soojades ja vähese veevahetusega järvedes ning lahtedes. «Sinivetikate esinemist soodustavad eelkõige soe ja vaikne ilm, rohke toitainete sisaldus vees ning tuuleolud, mis võivad vetikamassi randa kanda. Seetõttu võib sinivetikate olukord muutuda isegi ühe päeva jooksul,» ütleb ta.

Pilleriin Kalmus lisab, et tänavu on hooaeg alanud suhteliselt hästi: «Tänavuse suplushooaja algus on olnud hea ning valdav osa supluskohtadest vastab kehtestatud kvaliteedinõuetele.»

BEF Estonia looduskaitse ekspert Merle Kuris avab, miks vetikad üldse vohavad. Sinivetikad ehk tsüanobakterid on üherakulised mikroorganismid, mis massiliselt koos kogunedes moodustavad nähtavaid kolooniaid. Taimetoitained, peamiselt lämmastik ja fosfor, jõuavad veekogudesse asulate, tööstuse ja põllumajanduse heitveega ning maapinnast. Kuris märgib, et sinivetikad suudavad lämmastikku ammutada nii veest kui ka õhust, fosfori saavad aga ainult veest.

Oht on tõsine

Sinivetikate mürgid võivad põhjustada rohkem kui lihtsalt nahaärritust. «Saastunud vee allaneelamisel võib tekkida mürgitus, mille sümptomiteks võivad olla naha ja silmade punetus, halb enesetunne, kõhulahtisus, oksendamine, palavik, nohu ja köha, lihasevalud, huulte kipitamine ja pragunemine, koordinatsioonihäired,» loetleb Kuris.

Eriti haavatavad on lapsed, eakad ja nõrga immuunsüsteemiga inimesed. Lahtiste haavadega ei tohiks saastunud vette minna üldse.

Lemmikloomadele on oht samuti reaalne. «Koertel piisab mürgituse saamiseks karva lakkumisest pärast sinivetikarikkas vees ujumist,» kinnitab Kuris.

Ka fekaalne reostus teeb muret

Lisaks vetikatele seab suplusvee kvaliteeti ohtu fekaalne reostus. Terviseamet mõõdab vees soole enterokokkide ja kolibakterite sisaldust, mida kõrgem see on, seda tõenäolisemalt leidub vees patogeenseid mikroorganisme. Soolebakterite tase tõuseb Kalmuse sõnul kõige rohkem pärast tugevaid vihmasadusid, mil sadeveeäravool kannab reostuse otse veekogudesse. Suurema riskiga on linnalähedased supluspaigad ja kohad võimalike reostusallikate naabruses.

Kuidas ennast kaitsta

Sinivetikaid veekogudest aktiivselt ei eemaldata, kuna tegu on loodusliku nähtusega. Terviseamet võtab kahtluse korral lisaproove ning heiskab terviseohtu tähistava lipu. Enne vette minekut tasub vett silmaga hinnata: rohekaks värvunud, hägune või rohelise massiga kaetud vesi on selge hoiatusmärk. Kui supluskohas lehvib lilla lipp, mine tagasi kaldale.