Siiri Laidla: ülekaalulisuse viiskümmend halli varjundit

Kolumnist Siiri Laidla võtab luubi alla ülekaalulisuse teema, mida sageli liiga lihtsalt käsitletakse. „Õgi vähem ja liigu rohkem" loosung toimib küll üldises plaanis, kuid inimkeha on palju keerulisem. Kehatüüp, geneetika ja sünnipärane konstitutsioon mängivad rolli, mida inimene ise muuta ei saa.

Kaalukirurg Sven Troost kinnitas hiljuti antud intervjuus, et ülekaalulisus pole kaugeltki alati inimese oma süü. Kolumnist Siiri Laidla võtab nüüd selle mõtte lahti.

„Õgi vähem ja liigu rohkem", loosung, mida ülekaalulistele ikka ja jälle pähe korgatakse. Osaliselt õigustatud: liiga palju burgereid, krõpse ja limonaadi ning liiga vähe liikumist on tõepoolest paljude kaaluprobleemide taga. Kuid sellega lugu ei lõpe.

Kehatüüp pole valik

Inimkeha toimimine sõltub eeskätt sellest, millisesse kehatüüpi me sünnipäraselt kuulume. Meditsiinis eristatakse kolme põhitüüpi: ektomorf ehk peenikese luustikuga asteenik, mesomorf ehk sportlikku kehaehitust omav atleetik ja endomorf ehk laiema konstitutsiooniga püknik. Selle jaotuse üle meil endil sõnaõigust pole, loodus ja vanemad on otsuse juba teinud.

Kaks inimest võivad süüa täpselt sama moodi ja liikuda sama palju, kuid nende kehad reageerivad täiesti erinevalt. Endomorfil koguneb rasv kergemini, ainevahetuse tempo on aeglasem ja kehakaalu hoidmine nõuab märksa rohkem pingutust kui tema ektomorfsele kõrvalistujale.

Lihtsustus, mis kahjustab

Probleem pole selles, et tervislikku eluviisi soovitada. Küsimus on toonis. Kui ülekaalulist inimest koheldakse kui laiskvorsti, kes lihtsalt ei viitsi ennast kokku võtta, jäetakse arvestamata geneetika, hormoonid, psühholoogilised tegurid ja eluloo keerukus. Kaalukirurg Troosti sõnul on igal tema patsiendil oma lugu, ja need lood on harva must-valged.