Sideandmete eelnõu võeti tagasi: kriitikud leidsid, et see oleks probleemi süvendanud

Justiitsministeerium esitas esmaspäeval sideandmete kogumist muutva seaduseelnõu, kuid võttis selle juba teisipäeval tagasi. Kriitikute hinnangul oleks eelnõu teinud olukorra halvemaks: politsei oleks sunnitud põhiõigusi rohkem riivama, mitte vähem. Ministeeriumi kõneisiku sõnul põhimõttelisi muutusi eelnõusse ei tule ning see jõuab valitsuse istungile augustiks.

Justiitsministeerium esitas esmaspäeval eelnõu, mis pidi muutma Eesti sideandmete kogumise reeglid vastavaks Euroopa Liidu õigusega, kuid juba järgmisel päeval võeti see tagasi. Põhjenduseks toodi, et valitsuse istungile jõuab eelnõu alles augustis, seega jääb aega täpsustusteks. Ministeeriumi kõneisiku kinnitusel põhimõttelisi muutusi siiski ei tule.

Miks eelnõu üldse vaja on?

Sideandmete kogumiskohustus tuli Eesti seadustesse EL-i direktiiviga üle kahekümne aasta tagasi. Direktiivi eesmärk oli hõlbustada raskete kuritegude lahendamist: logid selle kohta, kes kellele helistas, millal, kui kaua ja millise mobiilimasti kaudu, on uurijatele väärtuslik materjal. Kaheksa aastat pärast direktiivi vastuvõtmist tunnistas Euroopa Kohus selle kehtetuks, kuna inimest ei tohi eos kurjategijaks pidada.

Eesti seadustes kogumiskohustus säilis. Kõneeristused aitasid lahendada näiteks 2005. aastal mõrvatud koolitüdruku Veronika Dari juhtumit. Praegu kasutab politsei neid andmeid kriitiliselt telefonikelmuste uurimisel.

Liisa Pakosta tunnistas, et muutus ei tule politsei vaatevinklist kerge. «Kahjuks petturid selle seadusega veidi võidavad,» ütles justiits- ja digiminister. Tema sõnul lähtub Euroopa Kohus arusaamast, et kuritegudel on tunnistajad, kuid reaalsus on teistsugune. «21. sajandil kurjategijad ei tee oma kuritegusid teiste nähes, nad teevad neid üksinda ja telekommunikatsioonivahendite kaudu.»

Politsei: olukord läheb paradoksaalsemaks

Keskkriminaalpolitsei juht Leho Laur tõi välja eelnõu sisulise paradoksi. Kriminaalmenetluses üritab politsei rekonstrueerida juba toimunud sündmusi. Uue eelnõu kohaselt saab sideandmeid koguda alles hetkest, mil politsei saab juhtunust teada ja sidefirmasid teavitab, ajaloolised andmed lihtsalt kaovad.

«Mis ei tähenda muidugi, et me oleme nüüd täiesti jõuetud ja ei suuda ühtegi kuritegu enam lahendada. See paneb meile teistpidi paradoksaalse kohustuse, et peaksime neid samu tegevusi kompenseerides hakkama põhiõigusi hoopiski rohkem riivama. Näiteks kui me ei suuda kõnede eristusega tuvastada isikute vahelisi seoseid, siis tuleks meil minna võib-olla järgneva sammu ehk jälitusmenetluse juurde,» selgitas Laur.

Vähem sideandmeid ei tähenda automaatselt vähem riivet, see tähendab lihtsalt erinevat, sageli sügavamat sekkumist.

Kolm erandit, kolm muret

Eelnõu näeb ette kolm erandit, mis lubavad sideandmeid teatud tingimustel siiski koguda. Esimene on nn kiirsäilitamine: pärast konkreetset sündmust saab politsei paluda andmete säilitamist kuni kuueks kuuks, juurdepääsu üle otsustab kohus. Teine erand lubab piirkondlikku kogumist, kui mõnes piirkonnas on hüppeline kuritegevuse kasv, selle üle otsustab valitsus.

Kolmas erand tekitas advokatuuris kõige rohkem muret. See annaks valitsusele ainuõiguse kehtestada sideandmete kogumine olukorras, kus on oht Eesti julgeolekule, ilma eelneva kohtukontrollita.

Vandeadvokaat Andri Rohtla selgitas probleemi: «Valitsus sisuliselt on täidesaatva võimu kõrgeim organ. Tema ütleb, mida peaks tegema PPA, mida peaks tegema kapo. Nüüd, kui nemad panevad sellesama kohustuse sisuliselt enda madalamale organile, siis ei ole mitte mingit teist kontrolli, kes sealt vahelt läbi käib.»

Advokatuur palus ministeeriumil täpsustada, mis laadi ja kui tõsise ohu korral sellist erandit rakendada saab. «Sisuliselt, kui me arvame, et Eestis on üks spioon, siis me võime teha lausalist kogumist. Aga see meie hinnangul ei ole see vahetu oht selleks, et kõikide Eestis elavate inimeste sideandmeid koguda,» ütles Rohtla.

Telekomiettevõtted: kümme käänulist teed

Infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu tegevjuht Doris Põld tervitas, et probleemiga tegeletakse, kuid leidis, et eelnõu jätab palju küsimusi vastamata, näiteks pole selgelt kirjas, milliseid andmeid täpselt säilitama peab.

«Meie jaoks tähendab see seda, et kui hetkel on üks lai tee sideandmete kasutamiseks, mis ei ole EL-i õigusega kooskõlas, siis nüüd tahetakse selle asemel teha kümme erinevat käänulist teed, mis kokkuvõttes viivad samade andmete veel suuremamahulise töötlemiseni,» sõnas Põld.

Erinevad alused ja tähtajad suurendavad halduskoormust ning muudavad lahenduse ettevõtetele kallimaks. Pakosta sõnul lubatakse sidefirmadele kulud hüvitada: kui kõik erandid korraga käivituksid, mis pole tõenäoline, käiks jutt mõnest miljonist eurost.