Serhi Šturhetski: ajalooline mälu on Narvas infosõja relv

Ukraina ajakirjanik Serhi Šturhetski kirjutab, et ajalooline mälu on muutunud poliitika, rahvusvaheliste suhete ja infoturbe osaks. Narva ja Sinimägede lahingute üle vaieldakse tema hinnangul üha enam nende tänapäevase tähenduse, mitte üksnes ajalooliste faktide pärast.

Serhi Šturhetski leiab, et ajalooline mälu on muutunud üheks tänapäeva tõhusamaks relvaks. See ei kuulu enam ainult ajaloolastele, vaid mõjutab poliitikat, rahvusvahelisi suhteid ja ühiskondade infoturvalisust.

Tema hinnangul tekib oht siis, kui ühiskond ei mõtesta oma minevikku iseseisvalt. Sellisel juhul võivad teised hakata ajalugu tõlgendama oma poliitiliste huvide järgi ning minevikust saab teadmise asemel mõjutusvahend.

Mineviku poliitiline tõlgendus

Šturhetski võrdleb Venemaa ajalookäsitlust Balti riikides, Poolas ja Ukrainas. Tema sõnul ei vaielda enamasti sündmuste toimumise üle, vaid selle üle, millise tähenduse neile anda.

Narva lahingud, Volõõnia massimõrvad ning tuhandete Balti riikide elanike teenimine Saksa relvajõududes on ajaloolised faktid. Poliitiliseks tööriistaks muutub aga nende sündmuste paigutamine lihtsustatud raamistikku, kus iga Punaarmee vastu võidelnud inimene kuulutatakse automaatselt natsiks või tema kaasosaliseks.

Sellise käsitluse puhul tembeldatakse ka küsimused võitlejate motiivide, olukorra ja ajaloolise konteksti kohta „ajaloo ümberkirjutamiseks”. Nii nihkub tähelepanu teaduslikult uurimiselt poliitilisele mõjutamisele.

Narva ja Sinimäed

Teise maailmasõja teemadel on Venemaa ühiskonnas jätkuvalt tugev emotsionaalne laeng. Mõisted „suur isamaasõda”, „vabastamine”, „fašism” ja „denatsifitseerimine” kannavad tema sõnul suurt mobiliseerivat jõudu ning neid kasutatakse edasi ka tänapäeva poliitilises retoorikas.

Narva ja Sinimägede lahingud ei ole seetõttu ainult 1944. aasta sündmused. Nende ümber käiv vaidlus puudutab ka seda, kuidas inimesed suhtuvad tänapäeva riikidesse, rahvusvahelistesse liitudesse ja käimasolevatesse poliitilistesse protsessidesse.

Šturhetski sõnastab nähtuse nii: «Ajalooline mälu on muutunud üheks tõhusamaks tänapäeva relvaks.» Minevikku ennast muuta ei saa, kuid selle tajumist ja mõju olevikule saab kujundada.