Semiootik Tiit Remm: raamatukogu ruum peegeldab ühiskonna maailmapilti

Semiootik Tiit Remm kirjutab, et raamatukogu on omamoodi maailmamudel, selle ruum väljendab ühiskonna väärtusi ja kultuurilisi ideaale. Piiritu infokättesaadavus ei too rohkem tähendust: info muutub tühjaks just siis, kui see on kõigile kogu aeg käes. Raamatukogude ümberkujundamine kogukonna elutubadeks nihutab neid heterotoopiast avaliku ruumi suunas, kaotades erikoha staatuse.

Raamatukogu pole lihtsalt koht raamatute hoidmiseks, see on ühiskonna maailmapildi füüsiline väljendus. Nii kirjutab semiootik Tiit Remm ajakirjas Raamatukogu, asetades raamatukoguruumi semiootilisse raamistikku.

Ruum, mis loeb ühiskonda

Remm rõhutab, et raamatukogu kujundamine on alati ideaalide kujundamine. Kuidas raamatud on paigutatud, milliseid katalooge kasutatakse, mis mööbel valitakse, kõik see peegeldab kogukonna maailmakäsitust. «Küsimus, millise raamatukogu peaksime kujundama, seostub küsimusega, millist kultuuri ja ühiskonda me tahame,» kirjutab ta.

Lugemine ise on palju mitmekesisem kehalis-vaimne tegevus, kui tavaliselt arvatakse. Keegi istub vaikuses, keegi kõrvaklappidega, keegi ühistranspordis liikvel olles. Ruum koos selles olevate asjadega, laud, tool, valgus, kõrvaklapid, pole pelgalt vahendid, vaid tähenduskandjad.

Digipööre ja infolävimu oht

Raamatukogu olemus peitub kahe vastandliku funktsiooni tasakaalus: säilitamine ja kasutamine. Digitaliseerimise tulekuga näib see konflikt lahenduvat, digitaalselt ei kulu raamat kasutades ära ning hoiustamine tundub lõputult lihtne.

Remm näeb siin aga paradoksi. Kui kogu info on korraga ja piiramatult kättesaadav, muutub see sisutühjaks. «Info piiramatuses ja vabas kättesaadavuses muutub see tühjaks ja maailmast eristumatuks,» hoiatab ta. Tähendus tekib valikus, korrastuses ja kogukondlikus kontekstis, mitte mahus.

Pühast hoidlast elutoaks

Viimastel aastakümnetel on raamatukogusid üha enam mõtestatud kogukonna elutubadena. Fookus pole enam raamatute säilitamisel ega üksikul lugejal, vaid ühisruumil, avalikel üritustel ja mõtete jagamisel.

Remm kasutab Michel Foucault' mõistet heterotoopia: klassikaline raamatukogu on «teoks tehtud utoopia teadmistemaailmast», rangelt eraldatud muust maailmast, omaette reeglite ja õhkkonnaga. Elutoa-mudel nihutab raamatukogu selle erikoha staatuse kaotades avaliku ruumi suunas, kus sotsiaalsed normid on samad mis tänaval ja info voolab vabalt.

Sellel on hind. Avalikus inforuumis kaob privaatsete seoste ja isikliku teadmiskogumi väärtus, info «lihtsalt on, tühi, väärtuseta, ühetaoline kõigile». Samas leiab Remm, et just see pinge, isiklike huvide ja avaliku teabe vahel, võib luua raamatukogust ainulaadse sotsiaalse ruumi, kus sünnivad tähenduslikud tegevused ja suhted.