Seksuaalkasvatus Eestis nõuab enamat kui ühekordset ebamugavat vestlust

Ämmaemand ja seksuaaltervise nõustaja Diana Leht rõhutab, et seksuaalkasvatus peab olema järjepidev protsess, mitte vaid üksik vestlus. Noorte turvalise seksuaalkäitumise toetamiseks on vajalik lisaks teadmistele ka majanduslik ligipääs kaitsevahenditele ning usalduslik suhe täiskasvanutega.

Seksuaalkasvatus ei ole sündmus, mida saab lahendada ühe ebamugava vestlusega, see on pidev koos kasvamise protsess, mis vajab turvalist kontakti täiskasvanuga. Diana Leht, kes on töötanud ämmaemanda ja seksuaaltervise nõustajana 19 aastat, rõhutab, et noored otsivad vastuseid oma keha, suhete ja tunnete kohta sageli internetiavarustest, kui neil puudub lähedane, keda usaldada ilma hukkamõistuta.

Digiajastu ja usalduse puudujäägid

Kui noorel puudub võimalus küsida nõu usaldusväärselt täiskasvanult, pöördub ta paratamatult selliste allikate poole nagu TikTok, tehisintellekt või pornograafia. Lehe hinnangul on sealne info sageli kallutatud või eksitav, mis võib noorele kahjulikuks osutuda. Seetõttu on äärmiselt oluline seksuaaltervise ekspertide veebipõhine ligipääsetavus, mida pakub näiteks Eesti Seksuaaltervise Liidu ja Tervisekassa koostöös loodud portaal seksuaaltervis.ee.

«Usaldus tekib siis, kui täiskasvanu on valmis ka ise õppima ning hoiab end kursis noorte maailmas kasutatavate mõistete ja teemadega,» tõdeb Leht. Tema sõnul ei pea vanem teadma kõiki vastuseid, kuid oluline on näidata, et noor ei jää oma muredega üksi.

Statistika ja majanduslik barjäär

Teadlikkus ei tähenda automaatselt turvalist käitumist. Tervise Arengu Instituudi 2022. aasta uuringu kohaselt kasutas 70% seksuaalvahekorras olnud 15-aastastest õpilastest kondoomi, kuid see näitaja on poiste seas võrreldes varasemaga mõnevõrra langenud. Sageli on riskikäitumise põhjuseks majanduslikud raskused: kondoomid, rasestumisvastased vahendid ja vajalikud tervisekontrollid võivad olla noorele lihtsalt liiga kallid.

Leht leiab, et ühiskond peaks arutama kondoomide ja muude hügieenitoodete tasuta kättesaadavuse üle koolides, et ennetada hilisemaid, märksa kulukamaid terviseprobleeme, nagu viljatust või infektsioone. Ta rõhutab, et võrdne ligipääs ennetusele on kriitilise tähtsusega, kuna perede majanduslikud võimalused ja tervisekirjaoskus on väga erinevad.

Varajane algus ja hoiakud

Seksuaalkasvatus ei peaks algama alles teismeliseeas, vaid juba lasteaias, kus saab õpetada piiride seadmist, nõusoleku küsimist ja isikliku ruumi austamist. See loob vundamendi hilisematele hoolivatele suhetele. Leht soovitab vanematel kasutada argiseid olukordi, näiteks uudiseid või filme, et algatada vestlusi ja küsida noore arvamust, selle asemel et oodata õiget hetke ametlikuks "seksijutuks".

Samuti on oluline toetada noori, kelle enesetunnetus või eelistused erinevad traditsioonilistest ootustest. Leht märgib, et halvustavad sildid suurendavad vaid häbi ja üksildustunnet. Noored soovivad sageli arutleda filosoofilistel teemadel, küsides mitte ainult bioloogia, vaid ka õnnelik olemise ja turvalise läheduse kohta.