Seenelkäik Käsmu männikus: Susan Luitsalu toob metsaradadele šampanjapudeli ja uue romaani

Kirjanik ja matkajuht Susan Luitsalu ühendab Käsmu metsas sügisese seeneretke piknikuga, leides loodusest vajalikku tasakaalu kirjutamise ja tehisaru-uuringute kõrval. Peagi ilmub autori uus romaan, mis käsitleb ühiskonna valupunkte ja vägivallateemasid.

Käsmu männimetsades kohtab Susan Luitsalu, kirjanikku, matkajuhti ja kokka, sageli hoopis teistsuguste tegevuste keskel, kui seenekorvi ja kummikutega metsa suunduv tavaline huviline. Tema Käsmu metsas tehtavad seeneretked ei piirdu vaid sambla kummardamisega; ühes seenekorviga võib matkajuhi varustuses kohata ka šampanjapudelit.

Luitsalu jaoks on loodus ja mets vastukaaluks intensiivsele vaimsele tööle. Luua metsanduskoolis matkajuhi kutse omandanud naine korraldab taolisi elamusretki peamiselt sõpradele ja tuttavatele. See on teadlik valik säilitada tasakaalu, eriti olukorras, kus fookuses on korraga nii psühholoogiaõpingud kui ka tehisaru uurimine.

Luitsalu sõnul huvitab teda tehisintellekti võime asendada inimkontakti. Tema hinnangul jõuab olukord kohati nii kaugele, et inimene hakkab tehisaru suisa päris suhteks pidama.

Uus romaan analüüsib ühiskonna valupunkte

Tehisaru-uurimuste kõrval on Luitsalu töölaud olnud täidetud uue romaani „Seitse väikest surmapattu“ kirjutamisega, mis jõuab peagi lugejateni. Raamat keskendub moraalsetele dilemmadele ja kristlikule kohusetundele, kui perekond otsustab võtta oma katuse alla vanglast vabanenud mehe.

Romaan puudutab teravalt Eesti ühiskonna valukohti. Luitsalu käsitleb tekstis kurjategijate glamuuristamist, usuga varjatud silmakirjalikkust ning ühiskondlikku suhtumist seksuaal- ja lähisuhtevägivalla juhtumitesse. Raamatust läbi jooksvad tegelased peegeldavad karikatuurseid, kuid siiski äratuntavaid ühiskonnakihte.