Seapidamine Eestis: miks põrsas ei ole lihtsalt nunnu lemmikloom

Eestis kasvab huvi sigade kui lemmikloomade pidamise vastu, ent ametkonnad hoiatavad, et seaduslikult on tegemist põllumajandusloomadega. Hiljutine juhtum, kus tuntud blogija põrsas vajas arstiabi, rõhutab vajadust teadlikuma hoolduse järele.

Sotsiaalmeedias leviv trend on toonud avalikkuse ette huvi pidada sigu lemmikloomadena. Samas kui näiteks Californias on levinud näited sigadest, kes suudavad nuppude abil suhelda ja oma soovidest märku anda, on Eestis sellise lemmiklooma pidamise reaalsus märksa keerulisem.

Hiljuti pälvis tähelepanu blogija Malluka lemmikpõrsas Peppa, kes vajas ootamatut meditsiinilist sekkumist. Loom viidi ravile nii Tallinna loomade kiirabisse kui ka Eesti Maaülikooli loomakliinikusse Tartus. Juhtum tõi esile, et minisigade või teiste sealiikide pidamine nõuab omanikult oluliselt rohkem ressurssi, aega ja veterinaarset valmisolekut kui levinud lemmikloomade puhul.

Gerlin Järvela, kes töötab Põllumajandus- ja toiduametis loomatervise ja -heaolu valdkonnajuhina, rõhutab, et sead ei ole õiguslikult seltsiloomad. Eesti seaduse silmis loetakse nii minisigu kui ka teisi sealiike põllumajandusloomadeks. See staatus toob kaasa kohustuse pidamiskoht PRIA registris arvele võtta.

Lisaks registrisse kandmisele peab omanik tagama bioohutusnõuete täitmise ning loomade nõuetekohase märgistamise. Amet on seisukohal, et tavaline korterelamu ei ole sobilik keskkond sea pidamiseks. Need loomad vajavad piisavalt liikumisruumi ning liigile omaseid elutingimusi, samuti tuleb arvestada naabrite õigustega, keda võib häirida looma tekitatud müra või spetsiifiline lõhn.