Seadus ei tohi tugineda hirmule, mitte religioonile

Heiki Hallik kritiseerib lähenemist, kus religioon võidakse kasutada poliitilise vahendina. Tema sõnul peab riigi kaitse toimuma põhimõtete järgi, mitte hirmu baasil, kuigi see on keeruline tasakaal.

Ando Kiviberg (Eesti 200) tõstatas olulise küsimuse, kuidas kaitsta riiki ajal, mil religiooni võib kuritarvitada poliitilise või võõrvõimu vahendina. Küsimus on õigustatud ja nõuab vastust. Kuid vastuse otsimise viis on sama oluline kui vastus ise.

Heiki Hallik märgib, et riigi kaitsmine ei saa olla põhjendus demokraatlike põhimõtete loojumiseks. Kui hakatakse võtama otsuseid hirmu alusel, asetatakse riigi jätkusuutlikkus ohtuni. Hallik hoiatab, et tasapisi võib selline lähenemine hävitada just neid logistika ja põhimõtteid, mida me kaitsta püüame.

Probleen seisneb valikutes ja prioriteetides. Ühelt poolt on legitiimne soov tegeleda võimalike ohuga, mis tuleneb religiooni kuritarvitamisest. Teiselt poolt peame säilitama õigusliku riigi alused ja usuvabaduse printsiibid, mis on Eesti demokraatia tugevus. Ei saa olla situatsioon, kus turvalisus ja vabadused rivaliseerivad.

Halliku vaatepunkt kutsub meid mõtestama, kuidas leida tasakaal. Seadused ja otsused peavad lähtuma ratsionaalsusest ja faktidest, mitte eelarvamuste või sisemise hirmu ajendatuna. Ainult siis võib riik tegelikult end kaitsta – säilitades oma sisemise moraali ja põhimõtted, mille nimel ta eksisteerib.