Šašlõkk, öine supelus ja jaanimardikad, eestlased räägivad oma jaaniplaanidest

Jaanipäev on eestlastele aasta üks tähtsamaid pühi ja igaühel on oma ettekujutus ideaalsest jaaniõhtust. Pärnumaa inimestega tehtud tänavaküsitlus paljastas, et keegi ei anna lõkke ja kesköise supluse eest järele ka vihmase ilmaga. Perepärimus, sõprade seltskond ja lihtne koosolemine on tähtsamad kui ükski vaatemäng.

Jaanipäev on eestlaste suve süda, aeg, mil lõkketuli kõrvetab silme all ja iga pere koguneb oma lemmikpaika. Tänavu uuriti Pärnumaa elanike käest, kuidas nemad jaanipäeva veedavad, kas vihmane ilm rikub peo ära ning milline näeb välja ideaalne jaaniõhtu.

Vastused olid värvikad ja kohati üllatavad. Paljude jaoks on jaanipäeva südameks lihtne lõkke ääres istumine pere või sõpradega, keset loodust, kaugel linnast. Mõni vannub truudust isalt pärandatud marineeritud šašlõki retseptile, teine ei kujuta õhtut ette ilma kesköise supluse ja sauna vaheldumiseta.

Traditsioon versus ilm

Ilm tekitab küll mõningast muret, kuid suurem osa vastanutest leidis, et vihm ei suuda jaanipäeva rikkuda. Leiti, et lõke põleb ikka, isegi kui taevas on pilves, ning märg rohi ei hoia kedagi õues olemast. Pigem tõid inimesed naerdes meelde kunagisi hädaolukordi, lõket, mis pidi põlema kaminasse, kui väljas kallas kaatrina.

Aktiivsemad jaanipühitsejad plaanivad lisaks lõkkeõhtule ka öist suplust, noolelaskmist ja jaanimardikajahti, just neid väikseid rituaale, mis muudavad jaaniöö eriliseks. Mõni perering haarab ka mölkky-kiilurite komplekti või muud seltskonnaspordi vahendid.

Töö ja puhkus käsikäes

Kõigil ei ole luksust täielikult puhata: osa vastanutest märkis, et töötab jaanipühade ajal pikki vahetusi. Ometi leiti ka sel juhul aega kasvõi lühikeseks lõkkejooks või külakogukonna jaanipeo külastamiseks.

Ideaalse jaaniõhtu retsept näib olevat lihtne, head seltsilised, lõke, saun ja mõni traditsiooniline roog. Suured pidustused bändide ja ilutulestikuga on mõnele ahvatlevad, kuid enamik eelistas siiski rahulikumat ja intiimsemat kokkusaamist. Jaanipäev on eestlastele eelkõige kohalik ja isiklik püha, mille väärtus peitub ühiselt veedetud ajas, mitte vaatemängus.