Saksamaa ja Venemaa suhted on jõudnud Berliini ja Moskva vahel ajaloolisse madalpunkti

Aastakümneid kestnud tihe energiapartnerlus on asendunud sügava vastasseisuga, mida ilmestavad augustis Leipzigi lennujaamast leitud relvastatud droon ja Saksamaa sisepoliitiline pinge. Kuigi Saksa valitsus püsib kindlal kursil, nõuavad paremäärmuslikud jõud suhete normaliseerimist.

Suhted Saksamaa ja Venemaa vahel on jahenenud tasemele, kus diplomaatiline koostöö on praktiliselt lakanud. Augustis 2026 Leipzigi lennujaamas avastatud relvastatud droon, mis oli suunatud Ukraina transpordilennukite vahetus läheduses, sundis Saksa võime esimest korda avalikult süüdistama Kremlit otseses ohutegevuses oma territooriumil. See intsident on vaid üks lüli pikas ahelas, mis on viinud Vene kultuurikeskuste sulgemiseni Berliinis ja konsulaatide tegevuse lõpetamiseni nii Bonnis kui Peterburis.

Ajaloolise partnerluse lõpp

Veel mõni aasta tagasi tugines Saksamaa majandus suuresti Venemaalt imporditud soodsale energiale. See mudel sai alguse 2000ndate alguses kantslerite Gerhard Schröder ja hiljem Angela Merkel juhtimisel, eeldades, et majanduslik sidumine tagab poliitilise stabiilsuse Vladimir Putin juhitud Venemaaga. Nord Stream 2 gaasijuhtme projekt püsis plaanides isegi pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal.

Olukord muutus pöördeliselt 2022. aasta veebruaris. Kantsler Olaf Scholz kuulutas välja välis- ja julgeolekupoliitilise pöördepunkti ning kaitseminister Boris Pistorius sõnastas uue reaalsuse otsekoheselt: «Me peame muutuma sõjapidamisvõimeliseks.» Saksa relvajõudude moderniseerimine ja sõltuvuse lõpetamine Vene energiakandjatest on sellest ajast olnud valitsuse prioriteet.

Sisepoliitiline surve kasvab

Samal ajal on Saksamaa sisepoliitikas hakanud levima väsimus Ukraina toetamisest. Erakond AfD on jätkuvalt propageerinud suhete normaliseerimist Moskvaga ja energiakoostöö taastamist. Poliitikateadlane Sven Leunig Jena ülikoolist märgib, et toetusavalduste vähenemine ei pruugi tuleneda niivõrd ideoloogilisest toetusest Venemaale, kuivõrd hirmust konflikti süvenemise ees.

Praegune kantsler Friedrich Merz on võtnud kindla seisukoha. «Ukraina peab sõja võitma. Venemaa peab sõja kaotama,» on Merz varasemalt rõhutanud. 2025. aastal kantslerina ametisse asudes kõneles ta vajadusest viia Venemaa majandusliku kurnatuseni, kuid senised sanktsioonid ei ole sundinud Moskvat kompromissidele. Vene välisminister Sergei Lavrov on vastuseks süüdistustele nimetanud Saksa kriitikat otseseks sõjaõhutamiseks.

Sõltumatu analüütik Mario Baumann Saksamaa välispoliitika ühingust hoiatab lääneriike Venemaa strateegia eest: «Me ei tohiks alluda külvatud hirmule, sest see on osa Venemaa strateegiast nõrgestada Saksamaad ja Euroopat.» Samas on Saksa akadeemilises ringkonnas tekkinud erimeelsusi, kus näiteks Johannes Varwick Halle ülikoolist peab vajalikuks kursi korrigeerimist ja survet Ukrainale kompromisslahenduste otsimisel.