Saak on hea, aga risk jääb talupidaja kanda: mida sügise uudised Eesti põllumajandusest kokku annavad

Tänavu on Eesti põldudel ja viljapuuaedades rohkem kasvanud kui ammu: teraviljasaak ulatus 1,55 miljoni tonnini ja Saaremaal on õunasaak rekordiline. Samas jäävad suure saagi juurde müügimured, metsloomade kahjud ja reeglid, mis ei lase kasvada. Seakatku vastu maksab riik jahimeestele toetust, karukahju ja hundirünnakute vastu aga selget kaitset ei ole. Tulemusena suurenevad suurettevõtted ning väiksemad loobuvad või kantsivad end kinni.

Oktoobri esimese kolme nädala uudised Eesti põllumajandusest näivad esmapilgul kokku kuuluvat eri lugudesse: üks räägib viljasaagist, teine karudest, kolmas õuntest ja neljas piimafarmi ostust. Kõrvuti pandult joonistub aga välja üks muster. Tootmine ise tänavu ei kimpa: saaki tuleb. Kitsaskoht on see, kes kannab riski, kui midagi läheb viltu. Turuhinna, metsloomade ja õigusruumi riskid jagunevad väga ebaühtlaselt.

Mis juhtus

Teraviljakasvatajad said tänavu rekordilähedase saagi, 1,55 miljonit tonni, mis on viimaste aastate üks tugevamaid tulemusi. Põllumehed ise hoiavad siiski konservatiivset joont. Laienemist pidurdavad püsirohumaade reeglid ja ebakindlus maailmaturu hindades.

Saaremaal Kadastiku õunaaias käib rekordiline koristushooaeg, kuid laod on täis ja müük seisab. Jaemüük on kahanenud poole võrra, kokkuostuhinnad püsivad aga muutumatuna. Rekordsaak tähendab seega ennekõike ladustamisprobleemi.

Teises otsas on loomakasvatajad ja maisikasvatajad. Kunda piirkonnas rüüstavad karud maisipõlde ja põllumehed kannavad suurt kahju. Keskkonnaamet tõdeb, et kehtiv seadus ei võimalda sellist kahju hüvitada. Valgamaal Lüllemäel pani Mooratsi talu peremees Mehis Visnapuu hundirünnakute tõttu oma karja müüki: loomakasvatus ei ole nende kahjude juures enam majanduslikult jätkusuutlik.

Kolmandas otsas on suurenemine. Sadala Piim OÜ omandab taanlastele kuuluva Härjanurme Mõisa, mis tugevdab ettevõtte positsiooni Jõgevamaa piimasektoris ajal, mil turg on hinnasurve all.

Mida see tavalisele inimesele tähendab

Tarbija jaoks on sõnum kahetine. Kodumaine kartul ja kapsas püsivad hea saagi tõttu stabiilse hinnaga ning osa köögivilju odavneb. Imporditud kaup jääb aga kalliks, sest maailmaturu ebakindlus mõjutab endiselt teatud toidukaupade hindu. Ekspertide hinnangul ei ole lähikuudel toidukaupade üldist suurt odavnemist oodata.

Õunad näitavad, miks hea saak ei pruugi poelettidel odavamat hinda tähendada ja miks see ei tähenda tingimata ka kasumit tootjale. Kui kokkuostuhind ei muutu, aga müük kahaneb poole võrra, ei lahenda ülekülluse probleemi ei ostja ega tootja. Sama loogika kehtib teraviljas: saak on suur, kuid põllumees ei tea, mis hinnaga ta selle müüb.

Maapiirkonna elaniku jaoks on kaalul veel midagi. Kui loomapidaja loobub, kaob karjamaa hooldaja ja kohaliku toidu pakkuja. Kui piimafarm läheb suurema ettevõtte kätte, muutub kohalik töökoht ja kokkuostja valik. Need ei ole kohe nähtavad hinnamuutused, kuid just need kujundavad, milline maaelu mõne aasta pärast välja näeb.

Kolm riski, kolm eri vastust

Kõige selgemini on riski jagatud seakatku puhul. Ajavahemikus 29. maist kuni 30. septembrini kütiti Eestis 3003 metssiga, mille eest makstakse 244 500 eurot toetust. Kokku teeb see ligikaudu 81 eurot looma kohta. Viirus on metsas endiselt aktiivne, kuid tänavu pole see kodufarmideni jõudnud. Mõõdetav ja kontrollitav tegevus (kütitud loom) on seotud selge rahalise stiimuliga ning eesmärk on ühine: hoida haigus metsa piiril.

Karude ja huntide puhul sellist mehhanismi sinu raha eest ei ole. Keskkonnaamet ütleb otse, et maisipõldude kahjusid seadus põllumehele hüvitada ei luba. Kahju on konkreetse talu oma, kuid loom, kes selle tekitab, kuulub kõigile. Seda pinget näitab Mooratsi talu lugu. Tegemist on noortalunikuga, keda on varem tunnustatud, ja ometi ei piisanud tunnustusest, et karja hundi eest hoida.

Siin tasub märgata vastuolu. Riik on valmis maksma jahimehele, et seakatku levik pidurduks, sest haigus ohustab tervet sektorit. Kui aga metsloom hävitab ühe talu saagi või karja, on see ühe talu mure. Põhjuseks pole ilmtingimata ükskõiksus: ühine oht on lihtsam rahastada kui hajusad ja raskesti hinnatavad üksikkahjud. Kuid põllumehele, kelle mais on maha tallatud, on vahe sama suur.

Hea aasta ja kitsas turg

Tänavune teraviljasaak näitab veel ühte asja: oskusi ja ilma on olemas, aga ruumi kasvamiseks mitte. Põllumehed on ettevaatlikud, sest püsirohumaade reeglid piiravad maakasutust ja hinnad sõltuvad maailmaturust, mida Eesti tootja mõjutada ei saa. Konservatiivne joon ei ole siis pelgalt ettevaatlikkus, vaid ratsionaalne vastus olukorrale, kus lisainvesteeringut ei pruugi õnnestuda tagasi teenida.

Õunad näitavad sama turu teises otsas. Saaremaa aednik on teinud kõik, mida saab: saak on rekordiline. Müügikanalid seda hulka aga ei neela. Kui jaemüük kahaneb poole võrra, ei aita ladu, mis on täis. Siin ei puudu tootjal oskus, vaid müügitee.

Suuremaks kasvamine kui vastus

Härjanurme ost tuleb sellel taustal loogilise järeldusena. Kui turg on hinnasurve all ja kulusid ei saa kontrollida, on suurem ettevõte paremas olukorras kui väike. Sadala Piim ostab konkurendi ja tugevdab oma positsiooni Jõgevamaa piimasektoris. Müüja on taani omanik, nii et tehing on ühtlasi näide sellest, et osa sektorist on välisomanduses ja ka välisomanik võib otsustada, et müük on mõistlikum kui jätkamine.

Kokkuvõttes lähevad suurte ja väikeste tee eri suundades. Suurem ettevõte saab riski hajutada ja turuhinna kõikumist taluda. Üksiktalunik, kes seisab karu või hundiga silmitsi, või õunaaednik, kelle ladu on täis, ei saa. Ei saa väita, et Visnapuu ja Sadala lood on otseselt seotud, kuid mõlemad näitavad sedasama: väike tootja sureb vaikselt, suur kasvab.

Mis on lahtine

Esiteks ei ole selge, kas ja millal hakkab riik karude ja huntide tekitatud kahju hüvitama. Praegu on teada vaid see, et kehtiv seadus seda ei võimalda. Seadusemuudatuse kohta ei ole kuupäeva ega eelnõu. Teiseks ei tea me, kas püsirohumaade reegleid leevendatakse ja kas teraviljakasvatajad julgevad järgmisel aastal rohkem külvata. Kolmandaks jääb lahtiseks, mis saab Saaremaa õunte müügist ja kas kokkuostuhinnad püsivad muutumatuna, kui laod on täis. Neljandaks ei ole teada Härjanurme ostutehingu täpsemad tingimused.

Jälgida tasub seda, kas seakatk jõuab talvel siiski kodufarmideni, sest siis muutub metssea küttimise toetus kiiresti küsimusest, kas see on piisav. Samuti seda, kas piimaturu hinnasurve toob veel ostusid. Lähikuudel suurt toidukaupade odavnemist oodata ei ole, nii et kodumaine hea saak ei muuda poes hinnasilti, küll aga talupidaja arvet.

Hea saak ei tähenda iseenesest head aastat. Tänavu on Eesti põllumajanduses selgelt näha, et tootmine on jõudnud sinna, kus selle piiriks ei ole enam põld, vaid müügitee, õigusruum ja metsloomad.