Rulluisukool jagab nõuandeid: kuidas Eestis rulluiskudel turvaliselt liigelda

Rulluisukooli treener Tõnis Paalme rõhutab õige varustuse ja pidurdustehnika olulisust suvisel rulluisuhooajal. Harrastajad kasutavad rulluisutamist nii füüsilise vormi taastamiseks kui ka uute sportlike eesmärkide saavutamiseks.

Suvehooajal muutuvad Eesti kergliiklusteed ja asfalteeritud rajad aktiivseteks rulluisutamispaikadeks. Ehkki paljud naudivad lihtsalt veeretamist, nõuab rulluiskudel ohutu liikumine teadmisi, mida jagab Rulluisukooli treener Tõnis Paalme.

Esimene ja kõige kriitilisem reegel uisutamisega alustades on kaitsevarustuse kandmine. Sõitjad peavad kindlustama, et põlved, küünarnukid, randmed ja pea on kukkumiste eest kaitstud.

Varustuse valik ja pidurdamine

Paalme soovitab algajatel eelistada ühe reana asetsevate, kuid väiksemate ratastega uiske. Kuigi need on manööverdamisel stabiilsed, vajavad nad õiget lähenemist. Kogenumad sõitjad liiguvad sageli üle kolme suure rattaga uiskudele, mis võimaldavad suuremat kiirust, kuid nõuavad paremat kontrolli.

Õpilaste seas on üheks populaarsemaks oskuseks pidurdamine. Professionaalsed sõitjad eemaldavad sageli uiskude küljes oleva standardse piduriklotsi, kuna see segab keerukate pöörete sooritamist, ning kasutavad selle asemel ümbertelje pööramist või suusatajate stiilis pidurdamist.

Harrastajate motivatsioon

Kristina Kuldma on rulluisutamisega tegelenud juba mitu hooaega, kuid soovib nüüd oma oskusi täiendada. Tema eesmärk on vabaneda standardse piduriklotsita ja valmistuda rulluisumaratoniks, kus plaanis läbida 100 kilomeetrit.

Teiste jaoks on rulluisutamine leidlik viis füüsilise vormi taastamiseks. Aimar Roosalu, kes on varem tegelenud uisutamisega, leidis rulluiskude näol sobiva alternatiivi pärast käevigastust. Kuna tegemist on spordialaga, mis koormab peamiselt alakeha, võimaldab see tal püsida aktiivsena ajal, mil muud hobid, nagu purjetamine, nõuavad tervet kätt.