Rootsi rekordarvuline brittide väljasaatmine pärast Brexitit tekitab küsimusi

Rootsi ametivõimud on alates 2020. aastast deporteerinud Euroopa Liidu riikidest kõige rohkem Ühendkuningriigi kodanikke. 2490 väljasaatmisjuhtumit on tekitanud diplomaatilisi ja õiguslikke küsimusi seoses Brexiti-järgse väljaastumislepingu tõlgendamisega.

Rootsi ametivõimud on ajavahemikul 2020-2025 deporteerinud 2490 Ühendkuningriigi kodanikku, mis tähistab Euroopa Liidu suurimat näitajat pärast Brexitit. See tegevus on toonud kaasa kriitika Rootsi migratsiooniameti vastu, mida süüdistatakse väljumislepingu liiga karmis tõlgendamises, mille tagajärjel on riigist lahkuma pidanud ka pikaajalised elanikud ja vähem kaitstud isikud.

Karmid meetmed ja inimlikud lood

Stockholmi lähedal asuvas kinnipidamiskeskuses ootab praegu väljasaatmist Ühendkuningriigist pärit mees, keda allikad nimetavad Charlesiks. Ta kolis Rootsi 2017. aastal, et elada koos oma abikaasaga, kuid tema elamisloa taotlus lükati tagasi. Rootsi migratsiooniamet Migrationsverket põhjendas tema kinnipidamist kartusega, et isik võib otsusest kõrvale hoida.

Statistika näitab, et Rootsi vastutab 33 protsendi eest kõigist Ühendkuningriigi kodanikest, kes on aastatel 2021-2025 Euroopa Liidust välja saadetud. Võrdluseks: Prantsusmaa arvele langeb 6 protsenti, Hispaaniale 3 protsenti ja Saksamaale 2 protsenti juhtumitest. Väljasaadetute nimekirjas on olnud ka 78-aastane lesk Joyce Thomas ning 25 aastat riigis elanud 74-aastane dementne George Mason.

Poliitilised tõotused ja õiguslikud vaidlused

Olukord on tekitanud küsimusi, kas 2017. aastal toona EL-i pealäbirääkijana tegutsenud Michel Barnier antud lubadus, et Ühendkuningriigi kodanikud ei peaks kannatama Brexiti tagajärgede käes, on Rootsi puhul realiseerunud. Kuigi väljaastumislepingu tõlgendamine on tekitanud vaidlusi, on liikmesriikidele jäetud teatav kaalutlusõigus taotluste menetlemisel.

Rootsi poliitilised jõud on eelseisvate valimiste eel asunud lubama muudatusi. Niels Paarup-Petersen, kes esindab Keskparteid, on lubanud uusi seadusandlikke algatusi elamisloa taotlemise protsessi taasavamiseks. „Mõned nendest otsustest on lihtsalt absurdsed,“ ütles Paarup-Petersen, viidates ametiasutuste kalduvusele eelistada deporteerimist paindlikumatele lahendustele.