Rootsi kinnipeetavad keelduvad Tartu vanglasse üleviimisest

Rootsi kinnipeetavad on väljendanud vastuseisu Tartu vanglasse kolimise suhtes, viidates peamiselt raskendatud kontaktidele lähedastega. Kuigi riikidevaheline kokkulepe näeb ette 600 vangi majutamist Eestis, on Eesti esimese valiku käigus heaks kiitnud vaid murdosa pakutud kandidaatidest.

Tartu vanglasse on saabumas esimesed Rootsi kinnipeetavad, kuid protsess on toonud päevavalgele märkimisväärse vastuseisu vangide endi poolt. Rootsi vanglateenistuse dokumentidest selgub, et paljud kinnipeetavad on kategooriliselt keeldunud Eestisse karistust kandma asumisest, tuues peamise põhjusena välja füüsilise kontakti katkemise oma pereliikmetega.

Peresuhete säilitamine on takistuseks

Üks kinnipeetav, keda Rootsi ametnikud soovisid Eestisse saata, põhjendas oma keeldumist eelkõige majanduslike ja isiklike põhjustega. Mõrvakatses ja narkokuritegudes süüdi mõistetud mees selgitas ametivõimudele, et kolimine tähendaks tema jaoks olulist visiitide vähenemist. Tema hinnangul ei ole tema emal ja lastel võimalik rahaliselt kanda reise Eestisse, mistõttu jääksid füüsilised kokkusaamised pereliikmetega olemata.

Valikuprotsessi kitsaskohad

Riikidevaheline plaan näeb ette kokku 600 kinnipeetava üleviimist Rootsist Eestisse. Siiski on praktiline teostus osutunud keerukamaks, kui algselt kavandatud. Eesti ametivõimud on seni suhtunud kandidaatide valikusse äärmiselt ettevaatlikult: 18 esimesest kandidaadist, keda Rootsi pool pakkus, nõustus Eesti vastu võtma vaid kolm.

Taust ja edasine protsess

Rootsi vanglateenistuse materjalid näitavad, et nimekirjas on olnud nii narkokuritegude eest karistatuid kui ka raskemate isikuvastaste kuritegude toimepanijaid. Vangide vastuseis üleviimisele viitab asjaolule, et rahvusvaheline vangide vahetus ei sõltu vaid riikide vahelistest lepetest, vaid peab arvestama ka kinnipeetavate põhiõigustega, sealhulgas õigusega pereelule.

Eesti ja Rootsi vaheline kokkulepe jätkub, kuid seni pole avalikkusele täpset ajakava järgmiste etappide kohta esitatud. Käimasolev olukord näitab, et iga vangi üleviimine on eraldiseisev protsess, kus tuleb leida tasakaal julgeolekukaalutluste ja vangide inimõiguste vahel.