Rootsi ajaloolane Hedlund: Venemaal pole rahvast, on ainult võim ja valitseja

Rootsi akadeemik ja ajaloolane Stefan Hedlund ütles festivalil Headread, et Venemaa traditsioonis pole kunagi kujunenud välja rahvusriigi ideed, omandiõigust ega tegelikku ühiskonda. Ukrainlastele osutatud suurimaks teeneks peab ta Ukraina kui riigi ja rahva olemasolu tunnistamist, midagi, mida Venemaa on järjekindlalt keeldunud tegemast.

Rootsi ajaloolane ja Venemaa-uurija Stefan Hedlund astus Tallinna kirjandusfestivalil Headread lavale vestlusega, mis puudutas Venemaa ajaloolise arengu kõige valusamaid punkte: omandiõiguse puudumist, talupoegade rolli, bolševismi suhet moskoviitide traditsiooniga ja lääne akadeemilise maailma pimekohti.

Rajasõltuvus ja moskoviitide väärtused

Hedlundi viimase raamatu teoreetiline selgroog on rajasõltuvuse mõiste, mida majandusteaduses kasutatakse tavaliselt investeeringute ja tehnoloogia kontekstis. Hedlund rakendab seda kultuuriliselt: igas reformikatses tulevad kaasa vanad tavad, normid ja struktuurid, mis lõpuks uue näo all võidukäiku jätkavad.

«Iga naasmist moskoviitide mustri juurde põhjustab sügavale venelaste teadvusse tunginud väärtussüsteem,» ütles Hedlund. Ta kirjeldab Venemaa ajalugu pendeldamisena liberaliseerumise ja repressioonide vahel ning leiab, et praegu näeme taas moskoviitide väärtuste tõusu.

Kommunismi jõudmist Venemaale kirjeldas Hedlund instrumendina, mida bolševikud kasutasid vana korra jätkamiseks uue sildi all. Lenini ja Marxi kommunism sobitati moskoviitide riigivalitsemise mudeliga: Punase väljaku paraadid jäljendasid õigeusu kiriku ikonostaasi, Leninit kummardati igavesti elava riigipeana. «Talupoegade jaoks oli see vana Moskoovia uue jumalaga,» ütles Hedlund.

Omandiõiguseta riik

Venemaa põhiprobleemina nimetas Hedlund omandiõiguse puudumist. See pole tema hinnangul mitte praegune nähtus, vaid ulatub Moskoovia riigi algusaegadesse. Kui Moskva vürstiriik rajati, kuulusid kõik inimesed ja maad valitsejale; feodaalsüsteem ja sellega kaasnevad õigussuhted ei tekkinud.

17. sajandi Maakogu seadustik illustreerib seda hästi: «Seal pole peaaegu midagi alamate horisontaalsetest suhetest. Majandussuhted puuduvad, aga on 141 kuritegu, mille eest saab piitsahoopidega karistada.» Võimukandjate piiramist seadused ei tunne.

Mihhail Hodorkovski lugu on Hedlundi lemmiknäide sellest, kuidas tingimuslik omandiõigus töötab: Jukos näis kuuluvat talle, kuni Putin otsustas teisiti. «Ma ei saa pangas öelda, et Putin võttis mu firma ära. Venemaal ei jõua selle jutuga mitte kuskile.»

Ukraina olemasolu tunnustamine

Kõige teravamalt kõlas Hedlundi seisukoht Ukraina küsimuses. «Suurim teene, mille me saame praegu ukrainlastele osutada, on tunnistada, et Ukraina on olemas,» ütles ta. «Venelased on keeldunud sellega leppimast.»

Hedlund kritiseeris läänemaailma akadeemilist traditsiooni, mis on tema hinnangul vaadelnud kõike Venemaa vaatenurgast: Ukraina kirjandust on õpetatud vene kirjanduse pähe, Ukraina kunstnikke on esitletud venelastena. Seda nimetab ta koloniaalseks mõtlemiseks, millest ka lääne teadlaskond vajab dekoloniseerimist.

«Venemaal pole rahvast, vaid on lihtsalt võim ja valitsus,» ütles Hedlund. Seevastu Ukrainas arenes rahvusriigi idee välja juba 17.-18. sajandil ja on kestnud tänaseni.

Föderatsiooni võimalik kokkuvarisemine

Raamatu viimases osas käsitleb Hedlund Venemaa Föderatsiooni võimalikku lagunemist, rõhutades, et ta ei ennusta seda, vaid kirjeldab, kuidas see võiks juhtuda. Päästikuks peab ta föderaalse keskuse, ehk Moskva, krahhi: «Föderatsioon ei pea vastu, kui Moskva kokku variseb.»

Kui see juhtuks, näeksid tatari ja baškiiri rahvuslased võimalust iseseisvateks vabariikideks. Põhja-Kaukaasias võiks tekkida eraldi föderatsioon. «Kui valitsus ja võim varisevad, peab see energia kuskile minema. See juhtub kiiresti, vägivaldselt ja täiesti ettearvamatult.»

Hedlund tõi paralleeli 1991. aastaga, mil ta viibis Lvivis augustiputši ajal ja Prahas sametrevolutsiooni päevil. «Keegi ei osanud seda ette näha, see lihtsalt juhtus.» Välismaailm peab tema sõnul olema valmis kõikideks variantideks, sealhulgas küsimuseks, mis saab Venemaa tuumarelvadest föderatsiooni lagunemise korral.