Romaan Californiasse rännanud jaapanlannade saatusest

Julie Otsuka teos «Buddha pööningul» kirjeldab 20. sajandi esimesel poolel Ameerika Ühendriikidesse saabunud jaapanlannade karmi reaalsust. Raamat kasutab kollektiivset «meie»-perspektiivi, et anda edasi tuhandete naiste ühist elukogemust ja ajaloolist traagikat.

Julie Otsuka romaan «Buddha pööningul» viib lugeja 1920ndate ja 1940ndate Californiasse, kus hargneb lahti Jaapanist pärit naiste lugu. Need naised saabusid Ameerika Ühendriikidesse lootusrikkalt, kaasas vaid fotod oma tulevastest abikaasadest. Kohale jõudes ootas neid aga karm tegelikkus: fotodel kujutatud mehed osutusid sageli vanemateks ja väsinumateks kui oodatud ning unistatud rikkuse asemel ootas ees väsitav rügamine ja sotsiaalne tõrjutus.

Autor kasutab teoses eristuvat ja mõjusat jutustamisviisi, kus fookus ei ole suunatud ühele konkreetsele kangelannale. Selle asemel räägib lugu kollektiivne «meie», mis annab hääle sadadele jaapanlannadele korraga. See stilistiline valik võimaldab lugejal tunnetada rändurite ühist saatust, kus individuaalsed nimed ja lood kaovad üldisesse ajaloolisse massi, luues samas lugejaga tiheda emotsionaalse sideme, hoolimata tegelaste nappidest ja fragmenteeritud elukirjeldustest.

Teise maailmasõja puhkedes muutub naiste olukord Ameerikas veelgi pingelisemaks, kui jaapanlased kuulutatakse vaenlasteks. Teos kirjeldab nende kogukonna hääbumist ja sundümberasumist, mis on ajalooline fakt, ent siin esitatud valusalt vahetult. Ehkki tegu on teosega, mis käsitleb identiteediküsimusi ja raskeid valikuid, pakub see just oma kollektiivse vormi tõttu harukordset ülevaadet inimgrupist, kelle individuaalsed lood on ajaloo hammasrataste vahele jäänud.