Ristdominantsus tippspordis: kas Eesti atleete saadab varjatud eelis?

Mitmed nimekad Eesti sportlased, sealhulgas Rasmus Mägi ja Mart Poom, jagavad omapärast neuroloogilist eripära, ristdominantsust. Kuigi teaduskirjanduses on viidatud selle mõjule koordinatsioonivõimele, puudub Eestis selle nähtuse kohta süsteemne uurimus.

Tippsportlaste füüsilist ettevalmistust ja liigutuste täpsust analüüsides on fookus tihti lihasjõul või vastupidavusel, kuid tähelepanuta jääb sageli neuroloogiline tegur, ristdominantsus. See tähendab, et sportlase juhtiv käsi ja juhtiv jalg on vastandlikud. Eestis on selline eripära iseloomulik mitmele silmapaistvale atleedile, teiste seas kergejõustiklane Rasmus Mägi, kümnevõistleja Erki Nool, jalgpallur Mart Poom ja vehkleja Katrina Lehis.

Globaalne fenomen spordiväljakutel

Maailma spordiajaloos on ristdominantsus levinud ka mujal. Jalgpallimaailma suurnimed nagu Lionel Messi, Diego Maradona ja Lamine Yamal on kõik vasakujalgsed, kuid nende tegutsemist saadab sageli vastandlik käelisus. Samasugust mustrit võib märgata ka mängijate puhul, kelle domineeriv jalg on parem ja käsi vasak, nagu on täheldatud Kylian Mbappé ja Kevin De Bruyne juures.

Ehkki välismaistes teadusuuringutes on püütud leida seoseid ristdominantsuse ja sportliku sooritusvõime vahel, ei ole ühest vastust selle eeliste või puuduste kohta leitud. Mõningatel spordialadel võib rist-tüüp anda koordinatsioonilisi eeliseid, teistel võib see nõuda treeningmetoodikas kohanemist.

Eesti sportlaste puhul on tegemist valdavalt intuitiivse kohanemisega. Need tippsportlased, kellel ristdominantsus esineb, on tunnistanud, et nad ei ole oma eripärale treeningprotsessis eraldi tähelepanu pööranud ega teadlikult selle baasil harjutusi kohandanud. Eestis puudub seni spetsiifiline andmestik, mis analüüsiks, kuidas selline neuroloogiline eripära täpselt meie sportlaste sooritust mõjutab.