Riiklikult toetatud meedia tagasitulek: kellele see tegelikult sobib?

Wall Street Journali arvamusartikkel tõstatab küsimuse meediavabaduse ja riikliku rahastuse vastuolust. Paradoksaalselt tervitavad sõnavabaduse eestkõnelejad üha sagedamini riigipoolset meediatoetust. See tekitab küsimuse, kas sõltumatus ja riiklik rahastus saavad üldse koos eksisteerida.

Meediamaailmas on kujunemas kummaline olukord, kus need, kes on traditsiooniliselt kõige valjemalt sõnavabaduse eest võidelnud, näivad olevat muutnud oma suhtumist riikliku rahastuse küsimusse.

Wall Street Journali analüüs tõstatab terava paradoksi: ajakirjanikud ja väljaanded, kes on aastaid kuulutanud toimetuslikku sõltumatust oma põhiväärtuseks, tervitavad nüüd riigipoolset toetust sama siiralt kui need, kes avaliku rahastuse ideed alati pooldanud on. See muutus ei ole pelgalt ideoloogiline — sellel on otsesed tagajärjed sellele, kuidas meedia oma rolli ühiskonnas täidab.

Sõltumatus või ellujäämine?

Argument riikliku meediatoetuse poolt on tavaliselt majanduslik: digitaalne revolutsioon on traditsiooniliste meediamäride tuluvood purustanud ning ilma välise abita ei suuda paljud väljaanded lihtsalt ellu jääda. Selles mõttes on tegemist pragmaatilise valikuga, mitte ideoloogilise pöördega.

Ometi on siin tõsine vastuolu. Ajakirjanduse peamine ülesanne demokraatlikus ühiskonnas on kontrollida võimu — sealhulgas valitsust, kes seda rahastust jagab. Kui väljaanne sõltub riiklikust toetusest, tekib paratamatult küsimus, kas see sõltuvus mõjutab ka toimetuslikke otsuseid.

Kellele see mugav on?

Kõige murettekitavam on ehk mitte riiklik rahastus ise, vaid see, kuidas sellesse suhtutakse. Kui meediainimesed, kes varem oleksid niisuguse ettepaneku resoluutselt tagasi lükanud, võtavad selle nüüd omaks ilma põhjalikuma aruteluta, räägib see pigem valdkonna laiemast kriisist kui konkreetsest lahendusest. Tõeline küsimus ei ole niivõrd rahas, kuivõrd selles, millist meediat ühiskond tegelikult vajab ja soovib toetada.