Riigimees Otto Pukk sängitati kodumaa mulda Saaremaal

Riigimees Otto Pukk sängitati kodumaa mulda Saaremaal

Riigivolikogu viimane esimees Otto Pukk ja tema abikaasa Agnes Pukk maeti ümber Saaremaale Kudjape kalmistule. Tseremoonial meenutati riigimehe rolli Eesti riikliku järjepidevuse kaitsmisel okupatsiooniaastatel.

Eesti

Laupäeval sängitati Saaremaal Kudjape kalmistu mulda Eesti riigimees Otto Pukk ja tema abikaasa Agnes Pukk. Aastakümneid Rootsis puhkepaika omanud riigivolikogu viimase esimehe põrm toodi tagasi kodumaale, et täita tema viimne soov ning austada tema rolli Eesti riikluse järjepidevuse hoidjana.

Tseremooniat juhtisid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Saare-Lääne piiskop Anti Toplaan ning Kaitseliidu Saaremaa maleva kaplan Hannes Nelis. Viimset austusavaldust saatsid Riigikogu esimehe Lauri Hussar kõne, Kuressaare linnaorkestri muusika ja Saaremaa Ühendatud Meeskoori esinemine.

Ajalooline pärand ja vastupanu

Otto Puki nimi on Eesti ajaloos lahutamatult seotud 1940. aasta dramaatiliste sündmustega. Kui Nõukogude Liit alustas Eesti annekteerimist ja lavastas parlamendivalimisi, oli ta riigivolikogu esimehena üks väheseid, kes avalikult okupatsioonivõimudele vastu astus. See vastuseis tõi talle kaasa tagakiusamise ja vahistamise, kuid tegi temast samas sümboli, kes kaitses Eesti põhiseaduslikku korda.

Tema lapselaps, kes kannab sama nime, rõhutas tseremoonial, et vanaisa lugu ulatub kaugemale ühe perekonna piiridest. „Minu vanaisa ei olnud ainult poliitik või advokaat, vaid inimene, kes hoidis elus lootust iseseisvuse taastamisele ka siis, kui olud olid kõige raskemad,“ sõnas Otto Puki järeltulija.

Pagulus ja naasmine

Pärast sõjapõgenikuna Rootsi jõudmist 1944. aastal ei lõpetanud Pukk oma tegevust Eesti riikluse heaks. Ta tegutses aktiivselt väliseesti kogukonnas, hoides sidet teiste riigijuhtidega nagu Jüri Uluots, August Rei ja Otto Tief, et välistada Eesti riigi kadumine rahvusvaheliselt areenilt.

Pukk lahkus siitilmast 1951. aastal Stockholmis. Tema tuhk oli aastakümneid hoiul Högalidi kirikuurnide panipaigas, kuni nüüdseks korraldatud ümbermatmiseni.

Ava rakenduses →